Tegin eile siis teoks öösel tekkinud plaani, õigemini Hanna juures piduajal teab mitmendat pitsi viina sissekallates mulle soovitatud, et minna vaatama filmi Surrogaadid. Kuna piletihind on täna ju vaid monopoolsest ainuvalitsemisest väljapekstud CC Plazas vaid 50 krooni ei näinud mingit põhjust ennast ehk mitte kõige käimatõmbavama filmiga kostitada. Ega ma palju sealt ei oodan ning palju ka ei saanud. Willis on suht mage, kellelegi väga peksa ei anna, ütleme, et "jipikajeiimutherfucker" ei ole põhjust röökida. film ise ka oli mingist hetkest liiga segane et lahti mõtestada. Igaljuhul täiesti keskpärane film mis kulmu kergitama ei pannud.
Aga ... film pani mind mõtlema surrogaatide teemale laiemalt. Filmis jälgiti seda teemat loomulikult eriti utiliseeritud ja teatraalsest küljest, küljest kus inimesed ei liigu enam üldse ilma oma surrogaatideta ringi, kus masinad on käepikendused, kus iga tööl käiv robot on juhitud toatuhvlites ja maikas kalendunud nahaga inimene, kes pole viimaste aastate jooksul kordagi oma toast välja saanud. Inimesed ehk siis inimestena tööle pandud robotid nägid välja nagu Barbied ja Ken nukud, ilusad ja retušeeritud, kortsudeta ning pingetest siniste silmaalustega. Imeliselt korrektsed inimesed, keda vaid ööseks vaja laadijasse pista, et järgmise päeva saaks edasi tegutseda.
Kuid kui ebatõenäoline selline situatsioon ikkagi on? Kui ebatõenäoline on võimalus, et inimesed ka tegelikult end turvalisuse huvides robotite või masinatega asendama hakkavad? Täna jube tegelevad pea kõikide liigselt raskete ja nüride töödega masinad ja robotid. 200 aastat minevikus puudus fotograafia, telefoni liinid või elekter, puudusid elementaarsed, tänapäeval elementaarsed, mõnud, luksused ning hüved. Mobiiltelefon oli 25 aastat tagasi ulme, interneti ei olnud 20 aastat tagasi, Mikrolaiine ahi saab alles kolm-nelikend aastat vanaks. Mmmm ... ETV oli alles 60 alguses veel must-valge. Ühesõnaga progress on kiirenenud 100 kordi ning teeb seda järjest suurveneva kiirusega.
Ma olen veendunud, et selline maailm nagu selles Pühametsa filmieeposes nähtud, ei saa kunagi teoks. Filmis manatud pilt käis liiga ümara ning probleemivaba utoopia ääremail, milles ei tehta kunagi kurja, kuriteod on langenud 97% ning inimesed on õnnelikud. Kahjuks, inimloomust ei muuda ju kunagi, olgu inimene iseenda või mõne roboti kehas, tema motiivid ja teod jäävad samaks.
Loogiline on see, et me hakkame arvuteid ja roboteid, TI ehk siis tehis intelligentsi rohkem kasutama, isegi liigselt, ma usun, kuid kõik piirdub siiski maksimaalselt meie pesu pesemise, autojuhtimise ning toidušoppamisega. Me ei laseks iial muutuda ennast tehnoloogia orjadeks selle kõige otsesemas mõttes. Me oleme sõltuvuses sellest kõigest, kuid me ei lase sellel ennast orjastada.
Sellised mõtted mul siis kell 12 öösel vasta esmaspäeva.
No comments:
Post a Comment