Viimane mohikaanlane!

Asusin siis kah koos saba ja sarvedega motopedendusse. Käed ja tagumik on vähe valusad kuid paratamatult säilib konstantne idiootlik naerumuie näol. Ma hakkasin hoobilt mõistma iga tsiklisti, miks ronitakse vabale teele igasuguse ilmaga ning meeleolu parandamiseks, sadagu või pussnuge.

Nagu ütles minu õpetaja - sitta ilma oled näinud siis kui isegi eesnahk on märg. Vut sulle siininäpu ja suhkruvati mehed, hoidke raisk eemale. Aga uurisin natukene maad ning viimase 5 aastaga on A-kategooria lubade taotlemine suurenenud kuni 8 korda. Inimestel on aega ja pappi ja tohutu vajadus adrenaliini järgi.

Peamiselt linna inimesed, kellel kontorilaua taga selles näffist puudu jääb ning nahkkindas gaasikangi jebimisega saab selle ülemuse või lolli alluva pärast tekkinud suitsidiaalsuse välja elada.

Aga ma soovin et kõik duudid kes ratastega ringi kimavad, vaataks enda sisse ning säilitaks rahu ja ei asuks ennast vigaseks sõitma. Kui siis kohe surnuks. Mina ei ole maksumaksjana nõus teie sitakoristuse ja ravi eest pappi välja käima.

Tark ei torma, aga kiirusega algab elu. Kramp gaasikätte siis!

Näri parem sellerit, raisk!

Turgatas pähe üks teema mis mul miski paar nädalat juba hingel. Suvi. Jah see samune muhe aeg talve kaka maha pillamiseks ja elunautimiseks.

Nu tänavune suvi oli jube lühike kestis üleelmise nädala ning nüüd meil käes juba sügis. küll aeg läheb aga kiiresti. Mis teema mind kirjutama pani oli inimeste lodevus, talvine lodevus. Nii kui esimene päiksekiir soojemalt nägu paitas, kooriti riided seljast ning kapinurgast aeti selga eelmise suve supertrendid. Parakui mõni number talvehga väikeseks jäänus kuid see selleks. Selga nad läksid.

Niimoodi patseerisidki siis mööda linna ringi lumivalge ihuga lodevad kehad, mille ümbes numriliselt kehaga totaalses kakofoonias rärgid/püksid. Mehed on lihtsalt käest ära, kuid naised isegi eksponeerivad seda.

Kui ikka 100 kilone proua lükkab selga M suurusega särgi ja veab jalga püksid, mis parajad tema algkoolis käivale õele siis on miskit ikka kurat lahti.

Mis seal salata, mulle meeldib ka talviti ribi, ahjmu kartulit sisse vitsutada, õlut juua ja mida kõike veel, kuid suveks tuleb ennast vormi saada. Endal kenam ja teistel ka.

Sellel aastal olen sellega muidugi totaalselt hiljaks jäänud, kuid parandan ennast peagi.

Moraal: võtke pparem aar porgandit kui jäätis ja lennake jooksurajale! Enesetunne paraneb ja kergem olla.

The Biggest and the Best: Clawfinger

Haudiduudi kallikesed!

Pole kaua kirjutanud joonistanud. Panen siis mõned read kirja. Eila oli Clawfingeri konsa Hollikas. Padukoomusk algusest lõpuni. Nii heal konsal pole vääga kaua viibinud ja ma võin kinnitada viimase paari aasta jooksul on neil käidud hulgim. Saund, valgus, mehed ja kogu publik oli sjupeer tase.

Vanad tulid peale James Bondi kuulsa Goldfinger loo taustal ning räppisid publiku nii segi, esimesest loost peale. Rahvas kukkus sedasi lavaees möllama, et mina 3st reast peal paari lugu nagu soolatoosist viimasesse ritta loksutati. Kahju polnd miskit, sest minule valitud kohast oli kõik veel ehedam ilma higise karvikuta kes sulle pidevalöt selga sõitis.

Igaljuhul rahvas skandeeris peale igat lugu Clawfinger!Clawfinger! ja pillimehed oli totaalses hämmingus. Ja mis peab ütlem, üle pikaaja konsa kus stagedive oli must, mitte hiilitud võimalus trobikonna turvamehe vahelt.

Õpetus heaks rahvassehüppeks:

Lesson 1: It hurts like a mutherfucker when you dive feet forward to somebodys face. Don't do that!
Lesson 2: It hurts like a mutherfucker when you smash to the floor when you dive head forward and nobody is catchin'! Don't do that!
Lesson 3: It Hurts lika a mutherfucker when you dive with spikes and chains to somebodys face.Don't do that!

Õpetus käes, lasid kutid seal miski iga paari mintsa tagant paar daivi ära. Üks koll muidugi lõhkus oma molli ka ära rikkudes Õppetundi number 2.

Üldiselt oli fakin' A kontsert. Kõik põhilood Do what I say, The biggest and the best, Biatch, Rape ja Nigga tulid ära. Ma rahul ning duudid jumaldasid publikut ja kummardasid põlvili miski 5 mintsa meile. Sweet!

Nüüd siis Deftones'i konsat ootama. Til da next time!

Täna pole mitte sittagi tarka öelda!

Minge õue, tehke sugu või midagi muud peale selle et vedeleta arvutis ning loete minu mõtteid. Välja minu peast. Aga niipalju siiski mõtteainest:

• Meeste kehal on rohkem esiosi. (6a Julie)

Nuff said.

Murdvargad!

Nagu näete sain ka pildi ette. Sakala Kevadkommers edukalt selja taga ning mitmeks nädalaks nalja ette ära tehtud. Ütleme nii, et telefoni sim-kaart oli minust lahti öelnud, võtmed on kuskil Sakalas kapi all. Aga lips oli veatult puhas, müstika.

Igaljuhul lendasi esmaspäeva hommikul Tallinna ja asusin tööle. Raske kuid edukas. Õhtul aga hakkas tsirkus pihta. Esmalt oleks peaaegu telefoniga vesteldes Pärnu mnt.ga üheks saanud. Miski biimarimu** lendas sellise dajoobaga läbi linna, et ei märganud ühtegi väät ega pikirada. Nibin nagin sain eest, kui märkasin. Sealt edasi, Selveris viskasin normaalselt pool resti õltsi põrandale sodiks. Muhe tunne oli seista kesest tipptundi keset selvehalli vahekäiku keset segamini kukkunud Saku Kull putleid tehes nägu nagu olid poudelid juba ennem puruks. Miski blond mimm, kellel jalad kaenlaalt algasid ja mõned mehed rannas alt poolt kaedes habemega naiseks peaksid, irvitas vaikselt pihku ja tegi silma, see tegi tuju sekiks paremaks aga ei pikemaks.

Ok pääsesin poest ja lippasin autoni, uksed lahti, sisse, uksed kinni, auto käima ja naahui sealt. Õnnelikult kodumaja juures korteri võtmeid otsiudes, kirgastus nagu selgest taevast jumaliku välgatusena silme ette pilt, kuidas minu ukseavajad kenasti elutoa laual asuvad.

Vat siis sain ma tigedaks ja naabrid said korraliku kõrvatäie sõnu, mille eest Araabias surmanuhtlus jagatakse. Mis mul muud üle jäi. Peale öömaja mitte leidmist ning varuvõtmete mitte olemasolu tunnistanuna, valisin RZERil nummeri 12550 või midagi sellist ja "juba" tunni pärast seisi minuga lukustatud ukse kõrval miski kiilakas tsurka, kes suure trelliga ja hirmasajõuga läbi lukuaugu tuppa kihutas.

Lukk perses, ukses auk sisin kahe Selveri toidukotiga nagu mingist lollakast vene filmist pärist raudteetööline oma korteri ukselävel ja mõtlesin kumb oleks hetkel ratsionaalsem - juu ennast mälusse või mediteerida ennast sellest pasast kõrgemale. Lahendus oli hoopis kolmandas virnas - tegin kaminasse tule ja sõin pühalikult tulle vaadates paki krabipulki ja libistasin õltsi peale. Parem ei hakanud aga kuidagi rahustav tundus küll.

Ma raisk vihkan siiani seda esmaspäeva.

Hanson out!

Kiip it riil!

Eile õdaku selgus siis kes on peale "õgvendusteenust" veel kandidaadid Eesti presidendi kohale 2007 aasta valimistel. Selgus, et nii mõnigi president ei saa kohta. Näiteks ei saa kohta Peeter Tulviste või Laine Jänes. Nu mis teha, keegi kaotab, keegi võidam

Totaalselt puu taga on aga viis kuidas meile pretsedenti valitakse. Nagu kuradi ringmäng, keegi jääb alati toolita ning peab lahkuma. Kandidaadid lippavad siis murelike, väsionud ja kerglaselt debiilse vaimuhaige naeratusega ringi ja üritavad silmadega kinni hoida sellest alusest kuhu oma kann poetada.

Täitsa jabur on ka arvamus, et 5 erakonda suudavad leida selle ühe ja kindla. Ok meil on Ilves, vana ülbik europoliitik. On Aaviksoo, tudengimeelne muhe kutt, kes pitsi ei sülita. Meil on veel seal keegid. Ok valik on olemas, kandidaadid on olemas. Naiss. Aga kui te nüüd arvate, et Isamaaliit ei lähe eraldi Tulvistega välja valimistel, kuna kandidaat jäi välja siis me eksime tõenäoliselt. Sama juhtub Keskerakonna ja Pes Rublica kandidaadiga. Ei sobi ühiseks, teeme eraldi.

Demokraatia peaks eeldama rahva hääle ainuõigsust. Praegu seda ei eeldata ega praktiseeriti. Tõenäosus et valitakse sitt president on olemas, et ta on vana ja lontis, samas on see riigis elava rahva avalik. See on demokraatia risk, valikuvõimalusega tehakse vale otsus. Paratamatus.

Eesti president on suvaline lõust pildil NATO assamblees, ELi tippkohtumisetel või kurat teab kus. Head lobisti on vaja, kes suudaks aga olla ka Eesti presdent eestlastele. Põmst on meil vaja ikkagi anda valimisõigus rahvale ning siis aaame ehk sellest "kõik prügikasti" mentaliteedist lahti.

Lõpetame oma koduse kamina peale sittumise!

Tundmatuseni muutumine: debiilikute eri

Hakkab jälle peale. Aastaring möödas, kevad uksest sisse vajunud ning sõjaväelane ärkab kaamosest, mis teda terve talve paduigavas pataljonis jõlkudes tabanud. Haarab sule võtab kapist paar dokumenti ja täheldab kellegi järgmise aasta persse. Paneb margi, saadab, muheleb.

Lendasin peale Riiat siis koju Tartusse ja moor pistis mulle pihku paksu kirja, kus sees siis minu järgmise aasta plaanid. Korrektselt vormistatud ning konsiiliumi poolt otsustatud. Minu arvamust ei vajata.

Niisiis, mind jebitakse jälle sõtta. Nad ei saa siiani aru, etsee ei tule neil ära. Kuid neile meeldib vähendada minu tööviljakust, tappa minu närve ja tõenäoliselt lihtsalt hoida mul nalja pärast näppu paar kuud tagumikus, et näha kuidas ma tõmblen ja ennast päästan. Aga sõjavälane oma kaamoses ei mõista et päästerõngaid on selles meres nagu klimpe supis.

Ma hakkan nüüd siis jälle tegema oma tavalist ringi psühhiaater - liigesearst - südamearst, et pekki keerata reservitäitjate plaan.

Jõudu mulle ja rahu maale!

Käi jala!

Vedasin eile hommikul endaga kihla, et päev läheb totaalselt persse. Seda planeeritud tegemiste mittetegemise põhjusel. Täna võin öelda, et sain kenasti endalt põske. Kolmest plaanis olnud olulisest orgunnist ei tulnud ükski koju. Esmalt teatas perearst, et naahui, sul vererõhk kõrge. Mis teed et kõrge? Suitsetad, jood kohvi, paned tina, ei maga korralikult, stress? Ma ütlesin, et jah, jah, jah, Jah, JAH … Tuleb välja et ma olen noor vanainimene, kõrgvererõhutõve lävel.

Esmamõte oli et persse mingu, mida artid ka teavad, ma tunnen ennast hästi. Samas tekkis tunne et kui ka olen haige siis saan vähemalt ühe ihulise vea nendesse ankeetidesse lisada, mida vere andmisel täita tuleb ja selge sõnaga kirjutada, et JAH olen puruhaige. Ja kui mulle diagnoositakse, miski siis võtan kuu vabaks kolin Saaremaale sanatooriumisse ja kaen enesesse miski aja ja ei liiguta ise varvastki.

Ühesõnaga tsiklisti lubade saamiseks tervisedokustaat jäigi saamata. Reedel uuringutele. Nu kino igal juhul saab.

Teine jama tekkis siis kui läksin autole ülevaatust tegema. Säga istus sisse tegi tiiru hoovil, vaatas põhja alla, andis korra gaasi ja andis käe eemaldumissignaali ning muigas sosinal, et „lippa noormees, lippa”. Autol piduritrummlid kõverad, poolteljed lahti ning katalüsaator vahelt ära kukkunud. Elu muhe tunne oli. Lugesin siis töötunde ja materjali kokku ja summa tuli hirmutav. Poohui. Teen korda ja müün rondi maha.

Midagi tahetakse mulle sellega öelda. Mida? Et ma olen hooletu jobu, kes endast ja oma kamast ei hooli. Õige. Või et ma peaks ostma uue auto? Kah õige. Tegelt hakkab mulle tunduma et mooril on õigus. Tuleb hoolitseda enda eest.

Müün auto maha, hakkan jala käima. Nagu Kristjan Jaak Peterson leegin Tallinna ja Tartu vahet. Mõnikord jään Paides mõne neiu juurde ankrusse, või magan kasevälus. Persse sellega.

Aga jala käimise mõte ei ole paha. Ilusa ilmaga peakski jala liikuma, tervislik ja odav ning mis kõige olulise. On aega mõtlemiseks. Tänapäeva inimesel ei ole aega lihtsalt mõtlemiseks. Võta iPod, lao sinna Mozart’i Requiem ning anna talda. Mõtted mõlguvad. Ja ehk isegi kaugemale meeste kahes peamisest – seks ja söömine.

Nii,et Dr.Hanson soovitab: KÄI JALA!

Toompere ja mina vol.2: tagasi Tartus

Kui mind mendi autost oli eemaldatud ning jätud näpp perses Valga I piiripunkti tundus asi kahtlane et me kell 8ks Riiga Skonto halli jõuame. Nu mis teeb mees, kui tal mure ja kohe ei oska arvata kuidas käituda. Õige ... võtab ühe piffi ja peab aru. Mõeldud tehtud.

Sealt edasi oli kõik lihtne. Helistasim Valga taksistile, kes meid nurmaalse raha eest Valmjerasse viskas. Autoks 82. aasta passat, millel vaid tati ja tahtejõuga rattad all püsisd. Vana küttis 130 meid Valmjera bussijaama, ise pidevalt lätlast pederastiks nimetades. Oi oi kui lõbus oli. Ma kõht kõveras tagapingil seda osa Lätist ei näinudki.

Igal juhul, jõudisime Valmjera bussijaama. Heaoluühiskonnast pärist snoobina ootasime, et ette sõidab GO Bus'i analoog peldiku ja mikrolaineahjuga, kuid võta näpust. Peagi leidsime ennast 120% täis bookitud punasest Ikarusest, millel aknad kinni teibitud ning istmepealsed alustest lahti, niet mina, kes ma istusin tagumie pikapingi keskmisel istmel nii mõnigi kord peale pidurdust nagu Matti "Elämä on laiffi" Nükanen bussivahekäikku persili lendasin. Pilet 2 latti ja sõidu aeg 2 tundi 20 minutit, teepikkus Riiga 120 km. Pole vaja vist selgitada, et juht just eriti enesetapjalikku sõitu ei harrastanud.

Lõpuks Riias algas aga faas kaks meie kaunist seiklusest. See pole nii kaunis huvitav seletada, kui emmotsionaalselt muhe. Nalja sai mitme rubla eest. Öine Riia, klassikalised öölokaalid nagu "Langevad lehed" ja "Pulkvedis", öine snäkk keskplatsi ChiliPica's ja uni pehmel Albert Hotelli voodil. Mis hing ikka elult tahad.

Kuna esmaspäev läks puhates, mängides ning sõbralike hokifännidega Riia linna avastades siis hilinesime pisut Venemaa vs. Valgevene mängule, mis osutus Hokiks ja seda kõige suurema algustähega. Slaavi veri ja agressiivsus on ikka midagi, muud kui lihtsalt litri silitus. Ja 10 000 vene hokifänniga koos jaurat oli ka senikogematu asi.

Üks kiire vaheseik fännide kohta. Ei ole olemas lahedamaid ja intelligentsemaid fänne kui jäähokil. Jalkafänn on robustne õlleauk, kes oksendab, ilastab, ropendab ja hiljem saab teiselt samasuguselt molkuselt pasunasse. Kossufänn on ka suht kaduväikese ajupotentsiaaliga, kui teemaks võtta alkohol ja korrarikkumine. Hokisõbrad aga olid kuratlikult lõbusad ning rebelid oma muhedas ontlikuses. Õlut joodi, sigarit suitsetati, mängudel röögiti, kuid mitte mingeid vihaseid lõustu või rusikaid silmaauku. Ei näinud ka ühtegi ülbitsemist või tülinorimist. Peale Soomelt saadud koslepit panid linnas samas lauas tina ja jämmisid soome ja lätifännid, kes kuskilt leidnud paar Ukrainlast ja ühe šveitslase. Rahvaste paabel, ma ütlen.

Läti transpordi süsteem kummastab mind siiani. Rongi pilet Riiast - Valmierasse maksis 1.30 ehk miski 35 raha. Selle eest sai näha 14 peatust. Aeg sihtkohta jõudmiseks 2.20, kilometraaš 130. Kuidagi kordusena tundub ah?

Teepeale võtsime perrooni kauplusest 4 õlut, liitri kefiiri ja teevorsti. Viimane nendest osutus kõige madalamasordi lihajäänustest toodetuks ning ei leidnud eriti laialdast kasutust. Lennuvõime oli aga normaalne, no vorsti kohta igaljuhul. Valmierast takso, Valkast Valka, selt minu auto peale ja Tõrva kaudu taaralinna. See osa oli juba kas minu või Toompere unetäheall veedetud.

All in all, Riia on selle regiooni diibi linn, mida ikka kord poole aasta tagant vähemalt külastada tuleb.

Hanson out!

Hoki MM: Venemaa-Valgevene 3:2

Uhiuues RigaArena hallis, mis 400 miljooni eest just vahetult enne MMi avati võõrustas SRÜ sõprade Venemaa ja Valgevene koondisi. Karmidelt meestelt karm mäng. Venemaa alustas jõhkra surumisega ning viis 11 minutil koondise 1:0 juhtima.

Teine veerand algas aga seisut, kus 1.55 minutit mõngisid venelased kahe karistusega. Valgevenes tärkas jõud ning kiiresti visati kaks vastuseta väravat. Lukašenko tentsikud vedasid kogu edasist mängukäiku, lüües relentlessli väravale.

kolmas veerand tõi aga selle mida oli oodata. Venemaa kihutas kaks väravata tagasi ning lõkusid kogu vastaspoole mängu. Enne lõppu pandi Valgevene kaitsele veel korralikult litriga mordasse kah niet kepp ja kindad üle väljaku sõitsid.

Lõppskoor 3:2 ning liidripositsioon alagrupis Rossija meeskonnale.

Sellega lõppes Hanson/Toompere Riia eksess ning asume tagasi kodumaale teele. Kuidas on selgusetu, sest Valka läheb esimene buss kell 06.00 hommikul. Auto ootab piiril. Siis algab reisi viimane faas: mööda sõjaväestatud teid Tartusse. Enam trahve ja kongi ei taha.

Hanson ja Riia Out!

Hoki MM: Norra-Kanada 1:7

Skonto hallis lüpsis eile muhedalt Kanada Norrat. Seis 7:1 vahtralehepoistele ning õnnetud norrakad said vaid lohutusheite. Norra vännid olid pisut kurvad.

Hoki MM on midagi hullu. Riias eila öösel ringi kolades oli tunne nagu laulupidu linnas lahti pääsenud või Hoki MM ;-)

Maailmameistrivõistlused litrisügamises on kulgenud edukalt. Iistusime kõrtsus täna ning laud meie kõrval täitus huilgavate Šveitsi fännidega, kes kukkusid laulma "Who let the SWISS out? ... woff ... wofff ... woffwoff.

Melu on, sporti on, prouasi on, jooki on. Mis elult veel tahta. Ilm on ka sjupeer. 25 vilus/34 päikese käes.

Toompere ja mina

Toomperele ja mulle on hädad reisimisel nagu hunnik paha haisu, mis tuulega nagu kaoks, kuid pidevalt mõttes ikka jälitab. No umbes selline tunne nagu siis kui restoranis salaja peeretad ja siis lahkud teadmisega, et keegi ikka sai aru.

Asjast siis. Hakkasime siis poiss Toomperega liikuma Riia poole et saada osa Hoki MMi paaris muhedast vastaseisust ning teha tiir baltikumi südames. Aga nagu juba öeldud siis pole meie kahekesi suutnud kordagi reisida nii et kõik viltu või teistmoodi ei lähe kui plaanitud.

Pühapäeva hommikul helistab Toompere kell 10, et "tavai, pekk, maast lahti ja rooli". Ma noogutan lürbin kiire kohvi, söön pasteedisaia viilu kurgiga ning ootan säga enda juurde. Tuleb siis vana, keda pole pool aastat näinud higist leemendavana ja maailma suurima kohvriga, mulle hoovi ja nõuab õlut. Kuidagi kodune tunne tekkis.

Panime sodi autole ja andsime talda. Valga kaudu sai aint läbi Tõrva, mis on miski 30km pikem maa, kuid Valka me jõudsime. Mõtlesin et viskak korra silma peale, kas kindlustus on veel, kuid pohhuism sai võitu ning tallasime piirile. Päikesest hangunud kuuevarbane loivas aknale ja sokkis midagi lätishis. Andsin paberid ja lasin minna.

Hetkega sattusin mingisse paralleel juniversumisse. Mind kutsuti kuskile kambrisse ja hakati uurima. Miks pole paberil kindlustupoliisi? Miks on ülevaatus tegemata? Mina kratsin siis kukalt ja ei oska kohe miskit kosta. Pursin siis oma eriti per**** venekeeles, et pole aimugi. Et naahui nuušna? Nu see eriti õnnelikuks neid ei teinud. Tuli siis Toompere kes siis seletama, et meie koduvabariigis pole pole enma vaja paberil poliisi, meil internet ja sedasi. Ma aint noogutan. Siis haaras internetist puutumatu riigi piirivalvur kolm paberit ja ma ei tee nalja asetas iga lehe vahele lillaka kopeer paberi (ma juba naersin nats!) ja hakkas täheldama. Seejärel veeti mind Eesti piirivalvurite daatšasse kõrval hoovis ja anti üle.

Eestlane vaatab, vaatab veel ja siis muheleb. "Teil pole siin ju midagi olemas!". Ma ütlen et poliisi ei pea olema, aga et ülevaatusega on jah nii et pole tähele pannud. Kaks nädalat üle, aga ikkagi. Võeti mult lubadus et ma ei põgene ja üteldi et oota auto juures. Tegime seal Toomperega kiire lõuna ja ootasime. 20 mintsa hiljem läksin uurima et milles kühvel. Üteldi et palju hädaldate paneme kongi. Suurte silmadega Hanson siis lolli peaga uuesti uurima et mis kurat! Vanal juba käed sügelesid käeraua järele.

Vanem valdur da piiri oli vähem labiilne ja andis mulle teada et me ootame Politseid. ;-) Nunuh. Ootame siis politseid. Me viibime eikellegi maal. Mind ei saa niisama minema lasta. Nalja kui palju. Politseinikud olid aga õnneks mõlemad muhedad vuntsid ja seletasid ja õpetasid ja lõpuks tegin min trahvi, aga mõlemad vaatasid muheledes silma sisse, et "selle autoga Riiga me külle ei sõida, äää". Tuju null kobisin mendi autost välja.

jätkub kui tuju parem ...

Kõnnikeppisime Teedule 25.nda õlale!

Öö oli raske, ja hommik raskem, teades, et taaralinna saabununa tuleb asuda tegelema järgmise soomepoiste leiutisega - kepikõnniga. Nimelt plaanis Teedu 25.s.

Jänesematkaraja 5 kilomeetrit jooksid väledate jalgade alt läbi nagu kohkunud viiaastased, muhedalt Jäägermeistrit timmides panime läbi eravalduste, kus meile teatas ming menopausiga moor, et ei ei ei see on OSTETUD MAAAAAA. Eemalduge. Moor röökis naga tahaks kellelegi ahiget teha. Debiilunud merekäsna ja tolle moori arenguredelid said kuskil kokku.

Matkaraja lõpus teedu, miski kälimehe või kelle kuradi maal asunud grillikeskuses söestasime vorstid ja pruunistasime leivad.

Kell 8 tuli Aivo "GO Bus" Pärn meile järgi ning vedas meid raekoja taha, et saaksime jätkata oma avantüüri LSTs (Lokaal Suudlevad Tudengi). Hmm, kirjutades ei tundu see nimi nii ehe.

Eniveis. Võib julgelt väita et grupiviisiliselt diagonaalis üle raekojaplatsi kõnnikeppides, saab ütleme nii et nii mõnegi kergelt kummastava ja ka pilkava silmapaari osaliseks. Sport massidesse on selle perfoormantsi nimi. Keegi hõikas rahva seast ka "pede" ja "elunüri", saatsime nad intelligentselt kohta, kus päike ei paista ja rebisime Viskitoas punnid maha.

Seif tu sei, et kõike sai tehtud, madis isegi demonstreeris kuidas ennast püksirihmaga toolikülge aheldada, korda 10. Samuti kuidas kukutakse selili koos raske käsipuuga istealusega. Ka korda 10. Õnneks sai kell enne 3 kui asusime paljalt tireleid tegema ja hundiratast viskama. Nii napilt.

Teet, pea vastu, Teet!

P.S. Ahjaa. Algas Margoti valimiskampaania 2011 aasta parlamenti. Margot massidesse!

Always outnumbered, Never outgunned

Smack My Bitch Up! Rebis jälle katuse äüra, kui Keith Flint impotentse kukeharjaga lavalelendas ja piu püsti lajatas. Mõistsin laksust et vanakooli preikar ei sure ja et reiv on tagasi teemaks.

Kolmandas reas valdas üldiselt üksainus liikumissuund, millek soli vertikaalsuunaline ülesalla kinees. Mida pole teha isegi kui ei tahnd, tulid massiga kaasa. Vend venda ei tundnud ja kontserdi lõpuks ei olnud minu särgil enam kuiva kohta ning rahulolu pritsis igast poorist.

Üldiselt oli Prodigy oma absoluutses headuses. "Their Law: The Single Tour 1990-2005" viimane konsa kõlas värskelt, aga samas vanalt ja healt. Olgugi et IMELASTE esmasel kõrgperioodil olid lood Breathe ja Firestarter normaalsete vene pättide hümn, ei saa kuidagi mööda et bändi helikeelel on võime ka kõige laisem moor või näpuvend halenaljakalt kargama panna.

Kuna ma väisasin Imelaste konsat ka eelmisel maarjamaal peetud lokukeerutamisel (persse, aasta oli ehk '97 väääää ?!?), siis seekordne oli kohustuslik, ja ma ei pettunud. Ütleme nii, et lood Poison ja Diesel Power kõlasid nagu keegi valaks sulakulda kõrvast sisse.

Tsõgannile istub aga Prodigy, kah. Eriti meeldib see nendele vendadele, kes juba enne kontserti on nii "kuuli" all et käivad pisikeses sõõris, kuna üks jalg eriti ei funktsi enam. Või duud, kes oma 140 kiloga, hakkas lava ees sellist tansulkat kütma, et pisikesi poisse ja türukuid lendas üle toa nagu hulluks läinud karusellilt. Ja siis sai mingi vend Statoilis torni.

I'm from sending you out of space, to find another race!

Reskeptah

Masturbatsioon on nagu helikopterist sittumine

Volber peetud, pohmell põetud, eksessid klaaritud ja meel hea, et on saanud naasta rahulikku rutiini kallis Tallinnas.

Eniveis, Tudenginädal möödus tantsides ja trallitades, kuid nagu sain teada täna toimetusse naastes oli ka palju ajakirjandust tehtud, sest esikaante preemia tuli kenasti "koju". Nii, et kehtib ikka reegel, et me mängime sama rajult kui tööd teeme. Aga täna on veel raske alustada nende päevade dešifreerimise ja mälumänguga. Annan veel paar päeva siis alustan.

Kui enamusinimesi kasutas volbrijämmi, et ventileerida oma kopitanud aju ja lasta ventiil valla ühiskonnas*** peale. Leidub aga tegelasi, kelle ventiil kas umbes või katki, sest nagu ütleb laulusõna "spinn me right round, right round". Inno lükkab sama käru:

Inno räägib eesti parimas nädalalehes Nelli Teatajas.

Leheneegrina banaanivabariigis

Meedia viimase aja käitumised ning suhtumised panid mind mõtisklema kohaliku ajakirjanduse olemuse ning selle sisukuse üle. Kiiresti sain aga aru, et ajakirjandusest rääkimine on Eestis liialdus. Meil ei ole ajakirjandust. Rääkimata selle eetikast või taktitundest.

Põhimure siin on lihtne konkurentsi puudumine. Enamus toimetused on sedavõrd alarahvastatud, et enamus kirjutisi pääseb trükki. Kuna ka toimetajate koormus on suur siis muutuvad lood paratamatult üheülbalisteks ning tase langeb. Paralleelselt suurte ajalehtedega, brittide The Suni või ühendriiklaste New York Times’iga, kus konkurents loo trükki saamiseks on nii suur, et iga rida peab olema sama loetav kui pealkiri ning iga lugu kirjutatakse vähemalt 4 korda ümber, puudub meil igasugune vajadus selliste ketserlike liigtööde järele. Hedonistlikust muidugi on kuid enamus leheneegreid oma lugusid enne trükki liig palju üle ei loe.

Miks me teeme nii nagu me teeme?

Ma usun et siin ei ole küsimus, miks vaid pigem kui kaua. Me teeme seda paljastamise, avalikustamise ja kurat teab veel, millise kompromiteeriva otsingu debiilset ringmängu, kuna nii on meile õpetatud aga peamiselt ikkagi, kuna ajakirjanik on nagu geid. Me sünnime selliseks. Kapist tuleme või pääseme välja eri aegadel ja meie soontes voolab uudishimu. Sellepärast ka risti ettelöömata viskame ennast ilma küsimuseta barrikaadidele kuulide ja tääkide ette.

Kui kõrvutada aga töö kasulikkus ja stressi hulk siis ei ole võrdluslik nivoo nagu ammendav, kuid samas on ajakirjanikuametil ka oma pluss pooled. Tööaeg, koht ning stiil ei ole kuidagi ette määratud. Sul on deedlain ja sellest saab kõik administratiivselt alguse. Lugu aga ikka uudishimust, teemas ja kellegi rasvasest näpust, mis otsib teede mõne teise aanusesse.

Kui jätta kõrvale fakt, et sinu päevatöö on järgmisel päeval kelle peldikupaber, kelle kaminatulealustus või kellelegi äärmiselt vajalik vobla katmismaterjal, muudab töö „pandavaks” see funk, mis iga jumala päev leiab tee sinu ellu. Igav ühesõnaga ei ole.

Kui nüüd vaadata ajakirjandust aga Eestis, siis on see kaheotsaga teema. Esiteks on meil leiduvat ajakirjanduseks nimetada tendentslik, kuna meil puudub globaalse mõjuga tööstused, ettevõtlus või poliitika. Skype ja Playtech on meid pisut ilmaruumi viinud, kuid see on olnud positiivne ning uurivast žurnalistikast, mida tegelikult nii nimetada saab on meil lapsekingades. Uuriva ajakirjanduse tegemiseks on meil liiga vähe juhtumeid.

Samas tuleb tunnistada, et ajakirjaniku elukutse on populaarne. Seda kui vaadata kõrgkoolide nimekirju. Iga aasta lõpetab ligi 20 ajakirjanikku ja astub elukutset omandama ligi 40. Kui vaadata aga toimetusi on toimetused tühjad, pidevalt otsitakse uusi hakkajaid inimesi. Ajakirjanike volatiilsus on samuti metsik. Tõsi on see, et üle 3-4 aasta ajakirjanduses olnu on veteran, kahe meetri paksuse naga ja ilma närvideta pamp.

Dovlatov ja aus ajakirjanik

Kuulus vene emigrantkirjanik Sergei Dovlatov joonistab oma kuulsas raamatus „Kompromiss” pildi nõukaja ajakirjandusest ja ajakirjanikust. Esimene tõeline ja aus ajakirjanik oli nõukogude ajakirjanik. See toimis ilma küsimuste, liigse sebimise ning kindlaid radu mööda.

Kui tuli teade, et miskit toimub, kolhoosis sündis 3 jalaga kana, selgusid parimad lüpsilehmad või anti kätte parima teenistuja auraha, saadeti reporter välja, koos fotograafiga loomulikult. Need olid siis 3 päeva kadunud, ilmusid seejärel välja, näost punased ja pohmellis ning esitasid oma lood ja pildid, korjasid honorari ja läksid pead parandama.

Sedasi enam ajakirjandust ei tehta. Mahlakus on kadunud, ükskõiksus võimutseb.