Hakkab jälle peale. Aastaring möödas, kevad uksest sisse vajunud ning sõjaväelane ärkab kaamosest, mis teda terve talve paduigavas pataljonis jõlkudes tabanud. Haarab sule võtab kapist paar dokumenti ja täheldab kellegi järgmise aasta persse. Paneb margi, saadab, muheleb.
Lendasin peale Riiat siis koju Tartusse ja moor pistis mulle pihku paksu kirja, kus sees siis minu järgmise aasta plaanid. Korrektselt vormistatud ning konsiiliumi poolt otsustatud. Minu arvamust ei vajata.
Niisiis, mind jebitakse jälle sõtta. Nad ei saa siiani aru, etsee ei tule neil ära. Kuid neile meeldib vähendada minu tööviljakust, tappa minu närve ja tõenäoliselt lihtsalt hoida mul nalja pärast näppu paar kuud tagumikus, et näha kuidas ma tõmblen ja ennast päästan. Aga sõjavälane oma kaamoses ei mõista et päästerõngaid on selles meres nagu klimpe supis.
Ma hakkan nüüd siis jälle tegema oma tavalist ringi psühhiaater - liigesearst - südamearst, et pekki keerata reservitäitjate plaan.
Jõudu mulle ja rahu maale!
Posts
No comments:
Post a Comment