Toompere ja mina vol.2: tagasi Tartus

Kui mind mendi autost oli eemaldatud ning jätud näpp perses Valga I piiripunkti tundus asi kahtlane et me kell 8ks Riiga Skonto halli jõuame. Nu mis teeb mees, kui tal mure ja kohe ei oska arvata kuidas käituda. Õige ... võtab ühe piffi ja peab aru. Mõeldud tehtud.

Sealt edasi oli kõik lihtne. Helistasim Valga taksistile, kes meid nurmaalse raha eest Valmjerasse viskas. Autoks 82. aasta passat, millel vaid tati ja tahtejõuga rattad all püsisd. Vana küttis 130 meid Valmjera bussijaama, ise pidevalt lätlast pederastiks nimetades. Oi oi kui lõbus oli. Ma kõht kõveras tagapingil seda osa Lätist ei näinudki.

Igal juhul, jõudisime Valmjera bussijaama. Heaoluühiskonnast pärist snoobina ootasime, et ette sõidab GO Bus'i analoog peldiku ja mikrolaineahjuga, kuid võta näpust. Peagi leidsime ennast 120% täis bookitud punasest Ikarusest, millel aknad kinni teibitud ning istmepealsed alustest lahti, niet mina, kes ma istusin tagumie pikapingi keskmisel istmel nii mõnigi kord peale pidurdust nagu Matti "Elämä on laiffi" Nükanen bussivahekäikku persili lendasin. Pilet 2 latti ja sõidu aeg 2 tundi 20 minutit, teepikkus Riiga 120 km. Pole vaja vist selgitada, et juht just eriti enesetapjalikku sõitu ei harrastanud.

Lõpuks Riias algas aga faas kaks meie kaunist seiklusest. See pole nii kaunis huvitav seletada, kui emmotsionaalselt muhe. Nalja sai mitme rubla eest. Öine Riia, klassikalised öölokaalid nagu "Langevad lehed" ja "Pulkvedis", öine snäkk keskplatsi ChiliPica's ja uni pehmel Albert Hotelli voodil. Mis hing ikka elult tahad.

Kuna esmaspäev läks puhates, mängides ning sõbralike hokifännidega Riia linna avastades siis hilinesime pisut Venemaa vs. Valgevene mängule, mis osutus Hokiks ja seda kõige suurema algustähega. Slaavi veri ja agressiivsus on ikka midagi, muud kui lihtsalt litri silitus. Ja 10 000 vene hokifänniga koos jaurat oli ka senikogematu asi.

Üks kiire vaheseik fännide kohta. Ei ole olemas lahedamaid ja intelligentsemaid fänne kui jäähokil. Jalkafänn on robustne õlleauk, kes oksendab, ilastab, ropendab ja hiljem saab teiselt samasuguselt molkuselt pasunasse. Kossufänn on ka suht kaduväikese ajupotentsiaaliga, kui teemaks võtta alkohol ja korrarikkumine. Hokisõbrad aga olid kuratlikult lõbusad ning rebelid oma muhedas ontlikuses. Õlut joodi, sigarit suitsetati, mängudel röögiti, kuid mitte mingeid vihaseid lõustu või rusikaid silmaauku. Ei näinud ka ühtegi ülbitsemist või tülinorimist. Peale Soomelt saadud koslepit panid linnas samas lauas tina ja jämmisid soome ja lätifännid, kes kuskilt leidnud paar Ukrainlast ja ühe šveitslase. Rahvaste paabel, ma ütlen.

Läti transpordi süsteem kummastab mind siiani. Rongi pilet Riiast - Valmierasse maksis 1.30 ehk miski 35 raha. Selle eest sai näha 14 peatust. Aeg sihtkohta jõudmiseks 2.20, kilometraaš 130. Kuidagi kordusena tundub ah?

Teepeale võtsime perrooni kauplusest 4 õlut, liitri kefiiri ja teevorsti. Viimane nendest osutus kõige madalamasordi lihajäänustest toodetuks ning ei leidnud eriti laialdast kasutust. Lennuvõime oli aga normaalne, no vorsti kohta igaljuhul. Valmierast takso, Valkast Valka, selt minu auto peale ja Tõrva kaudu taaralinna. See osa oli juba kas minu või Toompere unetäheall veedetud.

All in all, Riia on selle regiooni diibi linn, mida ikka kord poole aasta tagant vähemalt külastada tuleb.

Hanson out!