Leheneegrina banaanivabariigis

Meedia viimase aja käitumised ning suhtumised panid mind mõtisklema kohaliku ajakirjanduse olemuse ning selle sisukuse üle. Kiiresti sain aga aru, et ajakirjandusest rääkimine on Eestis liialdus. Meil ei ole ajakirjandust. Rääkimata selle eetikast või taktitundest.

Põhimure siin on lihtne konkurentsi puudumine. Enamus toimetused on sedavõrd alarahvastatud, et enamus kirjutisi pääseb trükki. Kuna ka toimetajate koormus on suur siis muutuvad lood paratamatult üheülbalisteks ning tase langeb. Paralleelselt suurte ajalehtedega, brittide The Suni või ühendriiklaste New York Times’iga, kus konkurents loo trükki saamiseks on nii suur, et iga rida peab olema sama loetav kui pealkiri ning iga lugu kirjutatakse vähemalt 4 korda ümber, puudub meil igasugune vajadus selliste ketserlike liigtööde järele. Hedonistlikust muidugi on kuid enamus leheneegreid oma lugusid enne trükki liig palju üle ei loe.

Miks me teeme nii nagu me teeme?

Ma usun et siin ei ole küsimus, miks vaid pigem kui kaua. Me teeme seda paljastamise, avalikustamise ja kurat teab veel, millise kompromiteeriva otsingu debiilset ringmängu, kuna nii on meile õpetatud aga peamiselt ikkagi, kuna ajakirjanik on nagu geid. Me sünnime selliseks. Kapist tuleme või pääseme välja eri aegadel ja meie soontes voolab uudishimu. Sellepärast ka risti ettelöömata viskame ennast ilma küsimuseta barrikaadidele kuulide ja tääkide ette.

Kui kõrvutada aga töö kasulikkus ja stressi hulk siis ei ole võrdluslik nivoo nagu ammendav, kuid samas on ajakirjanikuametil ka oma pluss pooled. Tööaeg, koht ning stiil ei ole kuidagi ette määratud. Sul on deedlain ja sellest saab kõik administratiivselt alguse. Lugu aga ikka uudishimust, teemas ja kellegi rasvasest näpust, mis otsib teede mõne teise aanusesse.

Kui jätta kõrvale fakt, et sinu päevatöö on järgmisel päeval kelle peldikupaber, kelle kaminatulealustus või kellelegi äärmiselt vajalik vobla katmismaterjal, muudab töö „pandavaks” see funk, mis iga jumala päev leiab tee sinu ellu. Igav ühesõnaga ei ole.

Kui nüüd vaadata ajakirjandust aga Eestis, siis on see kaheotsaga teema. Esiteks on meil leiduvat ajakirjanduseks nimetada tendentslik, kuna meil puudub globaalse mõjuga tööstused, ettevõtlus või poliitika. Skype ja Playtech on meid pisut ilmaruumi viinud, kuid see on olnud positiivne ning uurivast žurnalistikast, mida tegelikult nii nimetada saab on meil lapsekingades. Uuriva ajakirjanduse tegemiseks on meil liiga vähe juhtumeid.

Samas tuleb tunnistada, et ajakirjaniku elukutse on populaarne. Seda kui vaadata kõrgkoolide nimekirju. Iga aasta lõpetab ligi 20 ajakirjanikku ja astub elukutset omandama ligi 40. Kui vaadata aga toimetusi on toimetused tühjad, pidevalt otsitakse uusi hakkajaid inimesi. Ajakirjanike volatiilsus on samuti metsik. Tõsi on see, et üle 3-4 aasta ajakirjanduses olnu on veteran, kahe meetri paksuse naga ja ilma närvideta pamp.

Dovlatov ja aus ajakirjanik

Kuulus vene emigrantkirjanik Sergei Dovlatov joonistab oma kuulsas raamatus „Kompromiss” pildi nõukaja ajakirjandusest ja ajakirjanikust. Esimene tõeline ja aus ajakirjanik oli nõukogude ajakirjanik. See toimis ilma küsimuste, liigse sebimise ning kindlaid radu mööda.

Kui tuli teade, et miskit toimub, kolhoosis sündis 3 jalaga kana, selgusid parimad lüpsilehmad või anti kätte parima teenistuja auraha, saadeti reporter välja, koos fotograafiga loomulikult. Need olid siis 3 päeva kadunud, ilmusid seejärel välja, näost punased ja pohmellis ning esitasid oma lood ja pildid, korjasid honorari ja läksid pead parandama.

Sedasi enam ajakirjandust ei tehta. Mahlakus on kadunud, ükskõiksus võimutseb.