Smack My Bitch Up! Rebis jälle katuse äüra, kui Keith Flint impotentse kukeharjaga lavalelendas ja piu püsti lajatas. Mõistsin laksust et vanakooli preikar ei sure ja et reiv on tagasi teemaks.
Kolmandas reas valdas üldiselt üksainus liikumissuund, millek soli vertikaalsuunaline ülesalla kinees. Mida pole teha isegi kui ei tahnd, tulid massiga kaasa. Vend venda ei tundnud ja kontserdi lõpuks ei olnud minu särgil enam kuiva kohta ning rahulolu pritsis igast poorist.
Üldiselt oli Prodigy oma absoluutses headuses. "Their Law: The Single Tour 1990-2005" viimane konsa kõlas värskelt, aga samas vanalt ja healt. Olgugi et IMELASTE esmasel kõrgperioodil olid lood Breathe ja Firestarter normaalsete vene pättide hümn, ei saa kuidagi mööda et bändi helikeelel on võime ka kõige laisem moor või näpuvend halenaljakalt kargama panna.
Kuna ma väisasin Imelaste konsat ka eelmisel maarjamaal peetud lokukeerutamisel (persse, aasta oli ehk '97 väääää ?!?), siis seekordne oli kohustuslik, ja ma ei pettunud. Ütleme nii, et lood Poison ja Diesel Power kõlasid nagu keegi valaks sulakulda kõrvast sisse.
Tsõgannile istub aga Prodigy, kah. Eriti meeldib see nendele vendadele, kes juba enne kontserti on nii "kuuli" all et käivad pisikeses sõõris, kuna üks jalg eriti ei funktsi enam. Või duud, kes oma 140 kiloga, hakkas lava ees sellist tansulkat kütma, et pisikesi poisse ja türukuid lendas üle toa nagu hulluks läinud karusellilt. Ja siis sai mingi vend Statoilis torni.
I'm from sending you out of space, to find another race!
Reskeptah
Posts
No comments:
Post a Comment