Arhitektid Solarise kallal

Kirjutasin Äripäevas aastat kaks-kolm tagasi arvamusartikli arhitektidest, ajendatuna Sakala Keskuse lammutamise vastu võitlevatest arhitektidest-teoreetikustest. Pealkirja "Arhitektid käituvad kui lumme kukkunud lapsed" all ilmunud artikkel on selline, mida saab iga natukese aja tagant taaskord muutata kujul avaldada ning poleks probleemi see ka täna uuesti ringlusesse panna. Ehk nagu öeldakse, same shit, different day.

Eelmise nädala miskis Postimehes kukuti taas sellekohaselt pihta, Ike Volkov ja frau Murula andsid aga pihta kõigele mis seotud Sakala keskuse lammutamisega ja uue keskuse ehitamisega, stiili ning olekuga, väljanägemise ja funktsionaalsusega jne. Triikraud keset linna, uus selvehall ja nii edasi ja edasi. Leidsin isegi Mart Kalmi äärmiselt mõistlikul ja hästi kirjutatud arvamusloo, kus aga kustiteadlane ei suutnud sappi tagasi hoida:

Solaris on poliitharidusmaja dekoori elementidega JOKK-lahendus, näide sellest, kuidas eesti ühiskond üha korrumpeerunumalt otsib turvaliselt väheütlevaid lahendusi ning 1990. aastate julgetest mõtetest ja radikaalsest edumeelsusest on jäänud vaid mälestus, kirjutab kunstiteadlane Mart Kalm.

Karin Hallas-Murula teatas, et Solarise keskus on järjekordne samm Tallinna kesklinna arhitektuursel labastamisel.

Parim on aga Volkovi lause, et Solarise keskus on kui triikraud keset kalliskivide poodi. Vaba maa, vaba voli arvamust avaldada, kuid millised on need hiilgavad kalliskivid, mille keskele see jube raud on heidetud. EKP kekkomitee maja ehk tänane välisministeerium ei ole just mingi iluetalon, Keskusest läbi pargi minnes paiknev raamatukoguhoone või Manutendi peamaja. Ainsana mida siinkohal ehk saaks mainida on Estonia, Kaitseministeeriumi maja ja Eesti Panga hoone.

Me kõik näeme asju oma seisukohast, arhitektidel on selleks iluetaloniks innovatsioonide ja uudsuste kasutamisega luua uudseid linnaruume, ehitada maju nagu III Reichi ajal, mis võiksid pidada vastu tuhandeid aastaid. Kahjuks on nende majade kasutusmugavus väike, ehitus kallis ning pikaajaline. Me kõik sooviksime, et meie linn näeks välja nagu mõnes utoopilises filmikaadris, kus ei ole ühtegi viga ega ühtegi valet otsust tehtud. Paraku see nii aga ei toimi, paraku on kõikidel oma arvamus mis on ilus ja mis mitte, mis sobib ja mis mitte. Ma leian, et naised, peale nende keda tunnitariifi alusel teenusena murestseda saab, ei tohiks kanda leopardimustiga riideid, kui reaalsus on, et slaaviveri ei saa selle vastu kohe kuidagi. Ma leian, et ei ole ilus tapetseerida lage, kuid kuidagi ei tee seda selgeks paljudele Aasia hõimudele.

Ma möönan et Viru Keskuse oleks saanud ehitada huvitavama, ma möönan, et meie lähiminevikus ei ole ebaõnnestunumat projekti kui seda on Vabadussammas, ma ei saa ka väita et Solaris oleks miski pärl. Ehk nagu ütles eile Muuli, et saja aasta pärast, kui on kord jõudnud Solaris lammutada, astub jälle kuskilt välja Hallas-Murula 3 ja teeb samasuguseid etteasteid. Aeg on see mis muudab arhitektuuri klassikaks. Muuseas, tahaks siin saada teada, mis on nii Volkovi, Murula või Kalmi meelest see ilusaim maja meie kallis linnas.

Kogu asi taandub vajadusele ning hinnale. Täna on Eestis juures esmakordne erakapitalile kuuluv kontserdimaja, mis annab silmad kvaliteedis ett paljudele. Pole ise küll selles keskuses nii palju veel käia jõudnud et saaks adekvaatselt asju hinnata, kuid äärmiselt kenu asju on sealt leida.

Igav on see keskus küll, korruptsiooni õhkab igast poorist, kuid siiski ... kalgi ja koleda ja enamasti kusehaisuse fasaadiga ja kasutuna seisnud Sakala Keskuse asemel on nüüd midagi mida saab ka kasutada. Meil on veel ju ka Linnhall, mis mitte millekski ei sobi, on tühi ning kus kopitanud toolidel vaid aastas korra või paar Lotte või mõne muu muusikaliga rahvast kokku aetakse.

Korruptsiooni on siin aga palju leida võimalik, lugege ka Kalmi artiklit, kuid Rebaste projekt seisis, astuti Keskerakonda ning loed tulid kastide kaupa. KOhe tuldi lammutamisplaaniga välja. Rebased on super mehed, sellist asja iga võll ei ehita, kuid kellelegi on siin raha laua alt jagatud, kuskil on nurki sirgeks joostud, keegi on nii öelda "reisimas käinud" või "kinkekaarte saanud". Mõelge sellele, kuidagi liiga lihtsalt, ilma vastuargumente kuulamata käis see asi.

Resümee minu jutul on see, et halb hakkab pidevalt sellest justust kus kõik mida ehitatakse on kole ja saast. Me elame maailmas, mis on kapitalistlikult meelestatud, rahast juhitud ja üleüldse amoraalne. On see õige ... EI, on see reaalsus ... JAH! Loomulikult oleks õige kui asju arutataks, leitaks parimad lahendused, lennukad lahendused, pannaks papp alla ja ehitataks sajanditeks. Reaalsus on see, et kui ehitad liiga kiirelt, alla hinna ning koledasti oled jobu, kui viidad aega, riigihange venib kvaliteedi pärast, raha kulub liialt on jälle hala lahti.

Eestlasele meeldib halada, mis seal salat, alati on meeldinud. Võtaks vabalt, läheks vaataks Püha Tõnu Kiusamist, sööks miskit head, ostaks uued tossud ja elu ilus. Poohui milline see maja seal välja paistab.