Mehhiko kööki iseloomustades või seda prtreteerides võtab iga sell omale järjekordselt töö mida ta väga ette ei kujuta, umbes nagu roniks tohutu entusiasmiga 8 naisega sängi aga avastades alles pükse lahti nööpides et jagada on vaid korraga ühele. Ütleem nii et naiivne on see kes suudaks kumbatki kergusega sooritada.
Provime siiski. Mehhiko kääök on segu kurat teab mimllest. Loomulikult leidub siit erinevate loodusrahvaste, vanade tsivilisatsioonide nagu maiad, asteegid ja muud mesoameerika hõimud mõjutusi, hispaania konkistadoori sissetoodud kulinaarset kunsti kui ka muude sissekolijate lahendusi toidus.
Põhiliselt lähtub ka Mehhiko toit nagu ikka vaesusest. Teha midagi kuik midagi ei ole. Vabandust ... teha midagi ääretult maitsvat, kui midagi ei ole. Teiseks teha seda nii et kasutada võimalikult palju mehhiko kõige kuulsamat toiduainet - PIPART.
Oooo ... ja seda on neil 100 sorte, alustades habaneerodest kuni lõpetaded jalapenjodega. Neid kuivatatakse, uhymerdatakse, viilutatakse, aetakse pastaks ja keedetakse kastmeks, pistetakse pudelisse ning antakse kompotina. Kõiksuguses võimalikus värvis, vormis, teravuses, hinnaskaalas kui kurat teab milles veel. Turud on kõiksugust pipart täis, silmini. Odavad ja head. Tõin koju neid pool kilo, seda on umbes kartulikotitäis.
Aga see selleks. Läheme konkreetsemaks. Tõsi on see, et ega ma ei saa siiani aru mis vahe tegelikult on tortillal, empanadal, burritol või guesadial. Kõik on enamasti maisitärklisest kokku praetud tortilla lehe vahele väänatud segudest kokku pandud ampsud. Ühed on siis krõbedaks fritüüritud, teised jälle pehmed, kolmandad poolkõvad.
Guesadiad, mid nemad pakkusid ei olnud aga ligigi sellele mida ise teen või mida mehhiklane siin mulle teinud on. Aga tortilla sellest maisisaiast sai mul lõpuks ikka oksendamiseni siiber, ma ei suuda seda vaadata ka enam mitte. Palju süüakse erinevaid lihasid (carnes) põhiliselt odavamat kanaliha (pollo) ning muid koeri ja rotte. Aga liha nad teha oskavad, seda on alati palju ning garneeringud on vinged. Mis aga lihast liha teeb on tõsiasi, et liha hautatakse mole nimelises kastmes. Mole ongi teise petüki sisu:
Mole ehk sisuliselt erinevate piparde ja muu kodumaise mõnus hautis, millesse pannakse ka liha ja sokolaadi ja rosinaid ja mida kõike veel. Kõik me oleme ju kuulnud Cuacamolest ehk siis avokaadol põhinevast külmast nacho dipist. Vut, see on üks pereliige. Molesid on aga ülimalt palju - näiteks vaid Oaxaca osariigis on neid kõige kuulsamaid 7 ning muid paarisaja ringis. Igal pereemal on loomuliult oma ning igal pereisal oma.
Põhimõtteliselt on mole midagi India lemmiku masala sarnast ehk siis segu erinevatest maitseainetest ja muust kraamist, milles siis liha hautatakse ja hiljem kas riisi või tortillaga süüakse (Indias siis naani leivaga). Mole erinevus on see et seal on tegelikult vaid ühte vürtsi ja selleks on pipar. Tavaliselt kasutatakse kuni 5 erinevat pipart.
Ostsin kaasa masala pulbreid, kuid tegelikult küpsetatakse kogu masala osistest kohapeal. Võtab aega mõne tunni kuni viis aga on ka seda väärt. Mõõnusad on need mekid ning teravad elamused. Mole lehekülg!
Lisaks sellele on üks kuratlikult huvitav leid Mehhiko köögis ning tõenäoliselt ameeriklase ettekäändel või pigem ettenäitamisel tekkinud torta. labase suure saiavahele on väänatud tuhandest lihast ning muust juurviljast segu, koos ohtra juustuga. Midagi Türgi kebabi sarnast, kuid hoopis erilisem. Torta Cubana ehk siis Kuuba Leivake osutus ikka totaalseks sensatsiooniks. Sulas suus. Kuidagi aga ei oska seda muu toidu vahele asetada, millele võiks olla ajalugu pikem kui 50 aastat. Sellet ka järeldus ameeriklase sissetoodust.
Agaüldine süsteem on lihtne, palju liha ning ohtralt tortillat, peale igatsorti pipart ning siis suhu. Külm cerveza peale ning järgmine amps. Sai ka hammustatud seda habaneropoissi mis eluisu ära võtab. Võtab tõesti ära. Nagu keegi olesk keelde tulistanud.
Viva la Mexico!
P.S. Mehhiko kulinaaria
Posts
No comments:
Post a Comment