Seekordne otselylitus tuleb avantyyri viimaselt paevalt, Cancuni rajurikastelt tanavatelt, kus rumm voolab ojadena ning naised on alasti. Ning uskuge voi mitte Mehhiko on seff. Palju eestlasi ei ole siin kainud, kuid tosi on see, et Goade ja muude promokohtade korval on siia ka saht kallis tulla. aga koht on iklus. Teed laiad ja sirged ning liikumine kiire.
Tõesti on kummaline et juuropi kodanik siia ikkagi suht harva jouab. Oma tutvusringkonnast tean ma tapselt kahte inimest kes on siia oma kanna sirutanud. Ringi liikudes kostab korva pigem iiveldamaajav mikihiire inglisekeel kui miskit muud. Ma vahel motsin küll et kui veelkord kuskilt sõna "like" kuulen vorbin kellelegi hammastesse.
Sakslane ja rootsi blondiin olid esindatud, kuid muud vana maailma inimest näha ei olnud. Kohalik inimene, tuleb tõele au anda, ei ole just kuigi kena ning ilumeelega rikastatud indiviid. Lõuajoone sarnasus saapatallaga ning mõningane sarnasus teatavate loomsete jäänustega ei anna just suurt mänguruumi ka neid ilusaks juua. Proovis, ei õnnestunud, proovis rohkem ... ei mingit tolku. istud üle laua kohalikust tyrukust, oled joobest pikali vajumas, kuid vastu vaatab ikka see sama asi, enne kui jooma hakkasid.
Kohelik noormees seletas sedasi, et iga ilusam asi mida tanaval ringi liikumas naed on importkaup. Honduurasest, Venetsueelast, hispaaniast jnejne. Kohalikku ei puutuvat keegi muu kui lihttööline ning juutäis turist. Kuidas seda ma välja ei suutnud mõelda.
Üllatab mind aga varaste vähesus ning kerjuste ja sullerite suhteline piiratus. Arusaadav ka ... eks 40 kraadises lauskuumuses on suht raske ka oma jälke ja kõlvatuid tegusid korda saata. Võtab aga järjest nüüd siis. Maad ja aega on palju kulunud:
Palenque
Oaxacast panime omad kotid (igaüks kõik meile jagatud neli) autu pääle ja kimasime ilma erilise vahepalata 700 kilomeetrit eemale kohta nimega Palenque. Paik on kuulus kuna asub a) keset vihmametsa, mis on kombineeritud b) maiade ühe olulisime klassikalise linnaga. Kõik.
Ühesõnaga, keset tohutut ja läbimatut džunglit ning totaal troopikat raiusid valged mehed kohalike jõnglaste abiga maltseetedega välja koige lahedama linna mida ma oma silmaga näinud olen. Keset metsa kerkivad hiiglaslikud püramiidid, akveduktid, hoonetekompleksid. Juurde on vaja veel mõelda vaid värvid (peamiselt punane, oranž ja must) ning hunnik poolalasti maiasid.
Linnast on hetkek umbes 1/5 vihmametsast välja raiutud ning ülejäänu siiani ligipääsetav kas jala või džunglimaasturiga. Parim osa sellest on see, et kuna vihmamets vohab hirmsa hooga siis on iga paari aasta tagant vaja rajad uuest isisse raiuda.
Põhimõtteliselt kuulub see Chiapase osariigi alal paiknev maiade suurlinn maiade klassikalisse perioodi ning oli piirkonna kese ning suurim võim. Suurima valitseja Pakali ajal elas siin umbes 125 000 inimest. Võimsaks sai linn kahle põhilisel tingimusel. esiteks oli linnal ja piirkonnal olemas vihmametsas tõttu pidev veevarustu, mis tolle aja kohta oli kullast kallim varandus. Ning teiseks võimas valitseja, Pakal, kes suutis luua aluse tugevale linnriigile.
Maiad olid rahvas, kes kuulusid erinevate linnriikide võimuvalda. Kunagi ei suudetud neid kõik ühe võimu alla viia, liigsed egod ei lasknud. Aga Palanque on ka näiteks Teotihuacani ja Chitzen Itza kõrval ilma ühegi võrdlusmomendita kõige vingem mesoameerika linn, mis siiani leitud või metsast välja raiutud.
Suurim erinevus varasemate linnadega on see, et pea kõik templid on ehitatud mõne elkuaseme peale sellesk et selles elanud ülikut katta ja tähistada ning saata ta väärikalt teispoolsusesse. Paleed on mitmekorruselised, paljude tubade, hoovide ning vajualustega, mis omavahel eraldati kangaste, uste ja muu kraamiga.
Lisaks oli Palenques oma kanalisatsioon ja veevärk ning üllatus-üllatus vesiklosett, kus kuningrahvas sai kenasti omi asju korraldada. Täiesti kreisi on seda sitamaja, mis ehitati ligi 1,5 tuhat aastat tagasi, täna vaadata. Loomulikult täitsid kuningrahva ja preesterkonna päevi enamasti jutlused esivanematega ja nendelt juhinduste küsimised. Enne seanssi suitsetati ennast roppumoodi segi või söödi kohalikke seeni et vaim peale tuleks ning siis läks lahti. Istuti siis kuskil keldris pimedas ning kuulati esisasid. Seansi lõpuks lõigati ühel ülikul kõriläbi, et siis esivanematele ohver vaevatasuks anda.
Väga ilus ja super koht. Tallinnast vaid 9000 kilomeetri kaugusel.
Chichen Itza
Paratamatult räägin siin kõikidest asjadest täiesti läbisegi ning vales järjekorras. Nende kahe meeletu kivihunnikutelasu vahele jäi veel terve plejaad igasugust huvitavat ning hingematvat. Näiteks kolossalselt suur ning keset inimtühja džunglit vedelev asmeline kosk Aqua Azul. Sinisinine vesi, langemas rohelise looduse ja sinise taev tasutal alla helekollaselt liivakivilt. Kaunis.
Vahele jäi ka terveid kilomeetreid hunnitut teed mägismaastikul, kus iga viiesaja meetritagan tkäis ihust läbi kõhukelme kokkutõmbekramp. Ilus on loodus siin, sujuvalt lagendikust ja lauskmaast mägismaaks üleminevad vormid ning eesliga puid metsast väljavedav indiaanlane vaheldub hummeriga vannabiiga.
See selleks. Mõned burritod, 13 cervezat ning terve hunnik vasak ja parempöördeid hiljem jõudsime Chitcen Itza nime kandvasse püramiidikantsi. Nüüd see kes ei tea mis on Chitchen Itza see pangu kohe arvuti käes ja peksku ennast näkku, sest nii loll on ikka ka loll olla (süüdistage tegelikult nii oma vanemaid kui õpetajaid teie elu rikkumises). Need kes teavad ... jätkake.
Esmapilgul, pigemini sissesõidu tänava esimesel 100 meetril tundus nagu iga teine muistend Mehhikos, pisut mahajäetud ja vähese rahvaga aga korrashoitud. Päralejõudes tekkis tunne nagu oleks Eurodisniländi sisse sadanud. Sõna "like" lendas nagu haubitsast ja AK-16 lastuna. Ühesõnaga, kuna pyramiid asub Cancunist vaid mmm ... 160 kilomeetri kaugusel siis on loomulik et iga viimane kui n***turist ennast päevase kultuuriprogrammiga rehabiliteerida üritab. Lisaks kui valesti käisid avalikus kohas riides McTagumikuga ühendriikide piigad, kelle ihuvorme katsid vaid ebadiskreetsed peened lindikesed. Mõnes paigas neid ka näha enam polnud, kunapekimerelained olid nad uputanud. Vale. Hetk mil üks selline minu ees sissepääsuks olnud "vurri" kinni jäi ning blokeeris kogu ühesuunalise liikluse, loobusin üritusest ning tõmbasin kõrtsi ja tegin 3 grande cervezat. Ce la vie!
Meeleparandus läbitud sooritasin siiski sisenemise maailma ühte kuulsaimasse muistendikodusse. Kui ma ülikooli esimsel kursusle Lõuna-Ameerika vanu usundeid tudeerisin nägin palju pilte Chichen Itza võimsast valgustemplist ning mõtlesin et kunagi näen seda päriselt ka. Ja pettuma ei pidanud. Vägev tunne on seista selle tohutu püramiidi jalamil ning jälgida kui kaunilt ja korrapäraselt see säilunud on.
Selged vormid ning diagonaalsed jooned, muudavad kogu ehitise majesteetlikuks. P.S. pildilt tundub see kuradi krempel palju väiksem. Uskuge mind!
Teine äärmiselt oluline ning samuti ülikoolis tudeeritud osis linnast oli pallimänguplats. Tähendab see suurt müüridega ääristatud ala, mille mõlemas otsas on kuningatele tribüünid ning keskseinte keskel, umbes 4 meetri kõrhusel vertikaalsed suured rõngad, tervikläbimõõduga nii 2 meetrit, auguläbimõõduga keskel umbes 30 sentimeetrit. Mänguesemeks oli pisikene kautsukist pall, mida oli vaja kasutades vaid õlgu, põlvi ja küünarnukke läbi rõnga ajada. Meeskond kes kaotas löödi maha, meeskond kes võitis ... ohverdati kui hea enne Jumalatele. Keda oli palju. oioioio kui palju.
Kogu linn on suursugune, akveduktid, mercadod, kuningliku õukonna hooned, jalutusalad jnejne. Tekib paratamatult tunne kuidas inimene toona elas. Olgugi et ka siis oli siin 40 kraadi kuuma ja niiskem kui kuradi süljes.
Cancun
Nuvut ... ja olemegi lõpuks siis kohal. Cancun. Ehk nagu KOhalik kirjutab Can Cun. Miks ei tea. Polegi vaja teada. Nii lihtsalt on. Aga elu on nagu elu käib ning inimene kes kirjutas ja ütles et ära mine Cancuni, Cancun on "auk", ei valetanud. Cancuni ilus osa on Zona Hoteleria, mis on kõige kallimate hotellide ala, kuhu viib vaid paks rtahakott või ostetav v***. Kumbagi ei ole ning seetõttu jäigi võimalus vaid pealt kaeda.
Seis on selline, et kuigi kohalik omavalitsus ei lase rannariba hotellidel erastada või kinni ehitada, puudub Mehhikos selline asi nagu rannaala, mis meil on 100m. See tähendab et Cancunis peksab Kariibi meri praktiliselt pikki hotellide vundamente, kuna hotellid on ehitatud nii lähedale veele. Tulemus on aga saavutatud, kohalikku siin praktiliselt ei ole. Vaid suure tissiga usa naised ning liigpalju treeningutel osalenud mehekesed.
Aga siis Cancun ... no ütleme nii, et kui liikuda selles nii öelda Cancuni all linnas mis on põhiliselt kolm tänavat - Tulum, Uxmal ja Chitchen Itza, siis siin ei ile mitte midagi teha. Kui liikuda hotellide juurde siis on seal juba teha. Ostad rannas omale 90 raha eest tooli, jood 100 raha eeest liitrist Miami Vice'i (segad kokku valge rummi, maasikasiirupi, törtsu maasikakompotti ning kookospiima. Valad kogu jama suurde pokaali hunnikule jääle ning naudud) ning vaatad kuidas üks pikajuukseline teisega vees maadleb. Elu on lill!
Lonely Planeti järgi ei ole Cancun ka enam eriti kuum - täna on nii öelda "õitsel" sellised kohad nagu Playa del Carmen, mis on paar tundi sõitu Cancunist lõunasse või siis kuulus Cabo. Cancun pole isegi kuigi hea koht sukeldumiseks. Olgugi et piirkond on suurepärane ei ole see siiski kuigi hea. Maldiivide või Tai või Suure Vallrahu mõõtu ikka ei küüni.
Riif on jube madal, maks 16 meetrit, ning väheasustatud. Mida on palju on loiult ringi jebivaid või magavaid kilpkonni, keda siis vahitud saigi. Keegi oli näinud ka mingit haikala jne. Kuid üldiselt suht suvaline rääbis tegi seal. Mis oli aga lahe olid riifi kujud ning käigud ja kaared, mille alt läbi ujuda saab, see on kift. Lisaks ei maksa sukeldumine midagi. Koos kõikide kuludega on kahe sukelungi pakett umbes 800 eeku.
Cancuni ja kogu mehhiko iseäraks on ikkagi see tohutu seebiserjaali mentaliteet. Kõik ongi nii. Vaene on paduvaene ja rikas on padurikas. Kui oled valge oled kõikidest üle, oled veel ka rikas, ei pea ise isegi sitale minema, keegi käöib sinu eest. Supermarketitesse ei lasta sisse seljakoti ega muude tsumadanidega. Need vaja jätta pakihoidu 25 peesso eest. Pole Paha!
Igaljuhul teeme siin igal õhtul vaikselt 10-12 õlut ning kui jooma kukub siis võtab paar 100% agaave sõpra appi. Saab kohe kergem. Õhtul, mitte hommikul. Põhimõttekliselt on nüüd siis aeg rannatamiseks. Kimatud nii auto kui lennukiga küllalt. Koju lennuni on 2 päeva ning tõmbame ihu UV-haigeks.
Ta-taaa ...
Posts
No comments:
Post a Comment