Niikui hakkab minu äraminek lähenema hakkan silmama igalpool jaburaid ja ohtlikke asju seoses India ja indudega. Kuuldus et fekaalimehed ei ole just kuigi hõivatud kontingent Indias kuna ekskremeerimissahvreid eriti pole ei hirmutanud mind niipalju kui tõik, et koolera vastu meid ei vaktsineerita. See on haigus mis ülekaalulistele sobib ideaalselt dieediks, kuna kuni kuu ei püsi üheldi ihuluugil uks ees ning kaal kukub kiiremini kui Columbia kosmosesüstik, kuid mina saaksin kindlasti selle käigus surma . Pealegi ei ole India just parima transpordi ja haiglateenuse kants, mis tähendab et kui kiirel sammul parameedik minuni ei tule. Härjavanker just elusid ei päästa. Niisiis tuleb ikka võtta reisimeedikute nõu kuulda ning mitte surnud loomi tänavatel patsutada ning poriloigust vett mitte juua.
Samas ma leian et minu ihu on pikkade aastatega niivõrd tugtevaks muutunud, et ma võin plutooniumi süüa ja vedelat lämmastikku peale juu ning ainus mis saaksin oleks naljakalõhnalised kõhugaasid. See mind pisut lohutab, kuid ohtlik tundub ikka. Niet siis kohalikud ohvrirituaalid jäävad ära. Luban et tulen eluga tagasi.
Posts
No comments:
Post a Comment