Pommid lendu!

Tantsin siin juba teist päeva mööda toimetust ringi nagu tripperis kuseja. Toimetajad meeliutavad mu varsti kuskile suuremasse nurka ja topivad mind maani käistega turvisesse. Aga ei saa kuidagi muudmoodi kah. Uus Basement Jaxx, mis minu kapisuurustest kõrvaklappidest kuulmekilet venitab on nii valusalt hea et ma ei lase hetkekski pulssi 160 allapoole. Piiraja peaks peale panema. Muidu olen lennuga kirstus varsti.

Pealegi tuleb see aint kasuks. Meil sammuvõistlus käsil. Kõigil on lugejad peal ja lasevad jala niet tossud kärssavad ja pekk võbeleb. Ajakirjaniku põlisspotlane lööb välja. Me oleme Sellised priitpulleritsud varsti valmis et paneme kohe Koala Lumpurisse trepi MMile.

Aga siiski, viimase aja mussi pole enam sedavõrd tjuune kuulata, pole neil enam eriti pakkuda midagi. Viimane raju oli Placebo uus plaat. See on katusõidabminema hull. Kaunitar tartsut soovitas The Fray nimelis taidlusseltsi. Raisk, raisk, raisk, kilsse paneks end koos kõllidega et saada tunnet nagu oleks emakas tagasi. Mussiga on ikka nii et fiilingut on vaja siis on eriti naljakad asjad kõigfe paremad.

Üks päev kuulasin Tom Waitsi nii kaua kuni kõrvad peast kukkusid, ajasin siis neid mööda köögi põrandat taga ja naersin. Teine diil oli eelmine kolmap kui kimasin herr Susliku mainu ja lammutasin ta plaadimängijaid ja kriipisin nõeleaga sellist klassikat nagu KLM. Ei saa sotti. Vennad tegid mussi 80datel ja siiani kärab nagu uusim potentsimedikamentos. Vanad saksa schlanged Kraftwerkist teadsid ka et Tour de France saab olema rada, mis aastakümneid pajatab oma lugu.

Muud ei tahagi pajhatada. Võtke klapid, haarake valimatult mussi ja kuulake, kedrake tantsu ja saatke kõik muu s***le. Elu tuleb üks kord, andke tuld. Pommid Lendu!

Hush boy!