Nipitasin endale viikendil kaela kohustuse olla viimseni aus. Lubasin vanamehele, et ei valeta enam oma lugudes poliitikute kohta. Õigemini ei soga et kõik on pätid, kaabakad ja muidusööjad. Hea mees kes lubabki onju. Nüüd jään nälga ja pean hakkama käima Kleeni lossi taga Nõmme supiköögis lurri libistamas. Mis ei olegi nii paha mõte, milline kuradi elu seal käib. Tõeline elu, kuuled tõelisi jutte ja infot valgub nagu rahvas peeru haisu tundes.
Aga tõsiselt, hakkasin siis mõtlema aus olemise peale ja seda just ajakirjaniku seisukohast. Ausus on pidev püüd ütelda tõde. Moonutamata, väärtustamata kellegi seisukohta, objektiivselt sihitu, kui võiks nii panna. Pole olemas ausust. Ma näen kuule ja kirjutan. Kurioosum tuleb sellest et viimasel ajal ei ole ka poliitikud eriti suure hooga üritanud oma jama ja sigadusi vaka all hoida, sa ainult korja ülesse, löö tatti taha ja kleebi ajalehte.
Muuseas, teoreetiliselt on võimalik nimetada valelikeks ka neid kes ajavad söögi laua all oleva ninakolli kellegi teise kaela või teevad mendile nukrat nägu kui ootamatult punase tulega üle ristmiku kimavad. Nemad aga on ekslikud, mitte valelikud, sellisena on ühiskond asja paikka pannud. Paned oma nimele ette poliitik, ei pease sa kunagi enam maha seda kerget haisuy mis sinust maha jääb. Isegi kui viimane riigikopik kukkunud taskusse poolsajandit tagasi.
Ajakirjanik ei saa olla aus, objektiivne, kuid peab mõistma kuidas piire laiendada ja reegleid rikkuma. Eestiliselt, esteetiliselt ja kedagi ohustamata. Mitte nagu inimene kes järjepidevalt sentimeetrise läbimõõduga käit nõelataha ajab vaid kirurgiliselt ja eksimatult nagu joonestaks Madame Tussaud uut kuube Füüreri plasteliinist nukule.
Posts
No comments:
Post a Comment