No vot siis. Eilse päeva võime kokku võtta lausega, mis iseloomustab kogu Eesti jalkakoondist. Mängisime vingelt kuni 79 minutini. Mis siis juhtus? Noh, siis löödi 2 väravat ja saadi mõned kollased/punased kaardid. Finito.
Minul siit küsimus, kui tohib. Kas meie taktika ongi oma pideva loojallsusega oma mängujoonisega juurutada 79 minutiline jalgpallimatš või püüame luu mmingit uut ala. Mõlemad plaanid väga head ja ma kahe käega poolt. Kuid mida kuradit me siis päris meeste juurde mängima ronime.
Ma ei ole kunagi professionaalne sportlane olnud, harrasttussport on aga küljes nagu takjas niet üht teist tean. Et näitkes, kui rohkem joosta, peaks lõpuks, kunagi suutma pikemalt ja kaugemale jõudma joosta. Või kui lüüa palli 1000 jalaga siis 1000 kord peaks olma kõvema jõuga virutet kui esimene litter. Hmmm ... ning kui sulle öeldakse et mäng on 90 mintsa siis ei lõpetata ära 10 enne, et minna kohvile või kusele. See ei käi päris nii.
Mulle mämg iseenesest meeldis. Mäng oli kena, sööt oli hea, pealelöögid head, kontrad lausa super. Mehed oskavad juba täiesti maailmatasemel mängida, kui saaks ainult küljest ära selle mõtte et mäng ei kesta 79 mintsa. Siis oleks MM ja EM nohu miele. Me sõidaks Prantsusmaast ja Brasiiliast üle nagu tuupitäis Kopli trammiga. Siuh ja mitmeks.
Unistada ju võib, kuid olgema ausad, koondisty meile ei ole. Liigameeskonnad on juba täitsa teravad. Levadia näitkes ja TVMK ka hakkab tõusma. Koondis aga ei kõlba kohe üldse. Kurat teab mis seal toimub, kui kuu ajase vahega lendab välja Lindpere, kes olgem ausad on lihtsalt debiilik ning Neemelo lakub ennast enne hooaja olulisimat mängu nii tongi et ei saa muffigi aru. Jelle Goes peaks nagu pisikesi koolipoisse neid sägasi kumminuia või elektrikarjusega õpetama hakkama.
Posts
No comments:
Post a Comment