10.26.2006

Revolutsiooniteooria



Sotsiaalpoliitik Peeter Kreitsbergi täna Postimehes kirjutatud artikkel „Euroopa haritumate ja ausamate hulka” sisaldab sellist mõttelõnga lõiku, rikkast riigist Eesti Vabariigi sees:


Üks võimalus, kuidas makromajanduslikult rikkaks saada, on järgmine. Jätame mõned aastad ravimata kõik inimesed, kes ei jõua ravi eest tasuda. Inimeste eluiga lüheneb, vähenevad ravi vajadused, seega ka ravikulud.

Viime sisse totaalse õppemaksu. Riigieelarve kulud vähenevad nii oluliselt, mis sest, et suur osa noortest langeb täiendavalt alla vaesuspiiri. Politsei asendame täielikult turvafirmadega ja teenust osutatakse maksujõulisele elanikkonnale.

Lõpuks langetame üksikisiku tulumaksu Venemaaga võrdse 13 protsendi peale. Vaesed kolivad Tallinnast välja. Need, kes ellu jäävad, moodustavadki Euroopa ühe rikkama riigi. Ja kindlasti saame endale ka maailma kõige rikkama pealinna. Või kukume riigina enne kokku kui pjedestaalile jõuame.

Mustlane tahtis ka kunagi rikkaks saada. Vähendas iga päev ühe kõrre võrra hobuse toiduportsjoni. Jõudis selleni, et andis hobusele vaid mõne kõrre. Peaaegu oleks kulud nulli viinud, kahjuks heitis hobune enne hinge. Meie sellise traagikani muidugi ei jõua, sest enne jookseb elujõuline rahvas laiali teistesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse.

(täielik Kreitsbergi lugu - Peeter Kreitzberg: Euroopa haritumate ja ausamate hulka)


Peetri lugu vastandab sellise riigi kujutise maapealse põrgu või Turkemistaniga, kuid mina hakkasin mõtlema et linnriik Tallinn ei kõla üldsegi nii hullult kui tegelikkuses võiks arvata. Ärge saage valesti aru, ma olen elupõline Tartlane keda rahahimu ja lollid lubadused on pealinnajoodikuks muutunud ning minu põrm saab kord alma materi lähistel pinda viljastama, kuid siiski pean tõdema et plaanil on jumet.

Rikka riigi mõte seisneb oma inimeste võimalikult heas kohtlemises, peasilitamises ning kõiksuguse nänni nagu ravimite, ravikindlustuste, pensionide ja muude toetuste jagamises. Kui meil on nüüd palju rikkust, raha on nagu Peeter I ratsahobusesitta aga ikkagi ei mahu meil kõik inimesed plaanilisse rikkuseklastrisse, tuleb riiki õgvendada.

Mida ma sellega mõtlen? Lihtne. Sotsiaal-natsionalistlik vaade milles poolsajandist vaevlesime nägi ette et kui sul on kaks lehma siis võtab riik mõlemad ära ja müüb sulle piima. Eesti Vabariigi loomisel võetud demokraatlikud suunad ei saa sellega nõustuda. Sotsiaaldemokraatide nägemus läheneb loomulikult esimesele variandile ja peabki seda tegema. Samas ei leia mina liberalistist ahnepätsina et ma peaksin lõputult üleval pidama laiska ja andetut inimest. Eriti kui sul pole välja kirjutatud mentaalset ajuhäda või sa tõesti oled ebakompetentne enesega toime tulema.

Igal juhul, mõte koondada eliit Tallinna, kus on raha ja võim ning luua seejärel üle eesti omale vasallkonnad ning nende keskused nagu Tartu, Narva ja Pärnu, suudaksime luua ühiskonna, kus kõik saavad selle milleks nad on võimelised. Edukad ja aktiivsed saavad tegeleda rahatootmisega, intellektuaalid nende juures mõttetalgutega meie kultuuri ja eetikat arendada. Samas suunataks raha ka väljapoole linnriiki, kuid välistelt aladel toimus isekeskne majandamine – ise toodame, ise tarbime mentaliteet hakkaks ka seal kasvatama omakorda eliiti, kes saaks kolida edasi Linna.

Sedasi pidevalt laienedes kaoks ära liugulaskmise mentaliteet ning iga inimese edu oleks vägagi konkreetselt tema enda kätes. Võidaksid kõik. Tänased edukad saaks veel edukamaks, painajalikku kompleksi jäänud äärealade esindajaid motiveeriks edu olema ka ise edukas ja pääsema nii öelda Eliidi hulka, samas sureks välja ühiskondlikult passiivne kontingent – hulgused, vanurid ja mustlased.

Lõpptulemusel oleks meil tegemist riigiga, mis õilmitseks 99% aktiviteedi vaimus ning edukas olemine oleks nagu hingamine, eluks kohustuslik. Sellega kaotaksime ära virinad ravikindlustuse, ravikvaliteedi, sotsiaalkindlustuse ning hariduspoliitika kohalt, kuna piisav aeg ja raha on väiksemas mõõdus ühiskonnas asjad paika loksutanud.

Ajaraamiks oleks 50 aastat, lisaks peaks säilima vähemalt 8% majanduskasv ning suutma hoida minimaalset positiivset iivet. Riigi pensionifond peaks ennast suutma ise majandada ning riigivõlg säilitama sama suurusjärgus alanemise.

Plaan on liiga utoopiline, vägivaldne ja isegi inimsusevastane? Arvatavasti, samas on see püüdlus loomaks uus riigikord, mis võik luua utoopia, ühiskonna, kus valitseb rahulolu, armastus ja põhimõttekindlus. Seda saab teostada vaid siis kui me suudame selle sama aritmeetikaga võrrandist elimineerida ühe muutuja – RAHA.

Kui see poleks enam mure, saaksime hakata vaidlema hoopis selle üle, mis värvi peaksid olema Tallinna purskkaeve ääristavad pingid ning peaksime korraldama referendumi, inimesed tänaval arutleks Goethe ja Bulgakovi mõtete üle, rajaksid linnas ringi patseerides uuri arhitektuuri maastepiisse või laseksid lihtsalt jääkirmel liugu. Kas see poleks mitte vahva mõte inimkonna eksisteerimiseks. Ma küll usun et on.

Meil jääks aega ka näha ilu oma ümber, kallistada oma armsamaid ja mitte lennata kohtumiselt kohtumisele nagu vastsündinud hirved oma emale järgi kappavad. Mina tahan küll, kiirustamata teha oma kallikesele õhtusööki ning aknast paistva esimese hommikuvalguse käes tema magamist jälgida.

Ma olen nõus tooma ohvreid sellise utoopia nimel. Kutsuge mind nüüd Hitleriks, Maoks või Turkmenbašiks, kuid mingi kandi pealt on neil kõigil õigus. Isikukultus aga tapab utoopia, ühiskonnakultus annab jõu!

2 comments:

elvin said...

sinu atom-feed on kahjuks katki.
sisus on wordi-tagid sees ja see valmistabki raskusi (ntx <o:p> </o:p>)
Kõige parem on kleepida tekst wordpadist või kui bloggeril on olemas nupp "paste from word", siis kasutada seda.
edu!

Kaur said...

tähendab.. mina sind küll ei täna ei usu :)