Lassbussilimonaad

Isa rääkis kunagi loo ja andis retsepti kuidas teha Lassbussilimonaadi. Pidi olema eriti hea ja mõnus. Töötab asi siis umbes sedasi: võtad liitrise pudeli limpat. Trimpad pealt pool ära nii et sööd saia pidevalt samal ajal ning ajad tuugelt tuukreid mullimagususe sisse. Siis saab sul kõrini ning paned päevasel ajal pudeli bussi tagaaknale päikese kätte. Sõidu lõppedes, no nii tunni pärast on märjuke mõnusalt gaasita, magus ja tuukrist püdel. See ongi Lassbussilimonaad.

Meelde tuli see eile SEBE bussiga Tartusse saabudes. Kuna Lassbussilimmer tuli noorein imese rumalusest siis eilne keiss oli paindumatusse ja lulluse kakofooniline seksuaalvahekord. Ma kurat pole vist nii rajusid inimesi ikka pikkaaega näinud kui oli eilne bussijuht ja tema kole adjutant.

Meenutasid kahte lolli Gruusiast, kes ratast lapiti mäest ülesse veeretasid, ise selle juures virisedes, et oleks mingi teine meetod, oleks ainult mingi teine meetod!

Eniveis, stoori selline siis. Kell 20.30 Tallinnast startinud buss, milles 2 korrust ja mulle mugav läpakakoht vooluvõrgu ja mugava istmega. Tegin trve tee tööd ja lugesin ning oli väga tulemusrikas reis. Tartusse jõudes palius minu vastas istunud riigikogulane semiootikaprofessor Juri Lotman peatust, ütles mulle head aega ning väljus. Kuna Jakob i mägi on suletud sõidab buss mööda Betooni tänavat Vaksali tänavani ning sealt Riiasse.

Esimene peatus oli Betooni otsal. Kuna buss sõidab mööda ka Näituse tänava ülesõidust kust minul on vanematekoduni 200 meetrit, palusin seal peatust. Moor soigus mulle kohe et ei saa, ma palusin kenasti ja naeratusega. Mutt vastas raudkindla mõminaga et ei ja et järgmine peatus on bussijaam.

Nukeika. Jõudes oma soovitud peatusele veelgi lähemale läksin otse bussijuhi juurde ning palusin kiiret, 10 sekundilist mahahüppe kiirust, bussijuht ütles et teda EI HUVITA mida ma soovin ning tema JUBA ÜTLES, et järgmine peatus on bussijaam.

Ma küsisin et miks on bussijuht paindumatu ja et miks ei tulda püsikliendile vastu, ise veel avalikuteenuse pakkuja? Saadeti mind kohe kuupeale ja kästi lahkuda. Bussijuhi elukole adjutant, vaadates vaid otse vaksalitänava sillutist viskas ülehuulte letargiulise rahuga, et ÄRGE SEGAGE!

Nii siis, ma sain maha kodust mitte 200m vaid 2km kaugusel. Peen. Oleks ma siis läinud bussijuhi juurde jutuga et Mišša vaata sul seal taga neli ratast, ega sul kõiki kindlasti vaja ei lähe, anna üks mulle, ma teen kodus lastele karuselli! Või et kuule Mišša, mis arvad tee tonn võlksi, no nii leiva raha? Ei midgi sellist, kiire peatus kodupeatuses. Nali selles et Jakobi mäe remondi ajal olen miski 4 korda bussiga tulnud ja iga kord saanud peatust.

NUrmaalne lugu. Sebe sai juba hommikul kõrvatäie minu mõtteid ning ajakirjaniku peale pandi msinavärk tööle. Ma olen õel, aaaaaahahahahahahah!