Sotsiaal-antropoloogia minu kodus

Alguse sai kogu struktuureeritud läbimõtlematus hetkel, kui minu kallil papaal tekkis mõte et isad-pojad peavad võsukese esimse elamise koos ehitama/renoveerima/remontima. Tundes selles plaan Hansoni perekonnale iseäralikku entusiasmi teadsin koheselt järgmisi asja:

- et ehitus läheb mulle firmade poolt tehtud pakkumisest kaks korda kallimaks. (selle punkti juures vedasin isaga ka kihla niet näpuga näitamine ja hellitav lause "maju ütlesin" on kellegi nimega kuskil ootamas)
- et ehitus võtab aega 4 korda kauem, kui olid pakkunud välja minupoolt leitud ehitusmehed
- et saab olema jubedalt lõbus, must, ruineeriv ja haige ühe korraga
- et sotsiaal-antropoloogia ei tõesta ühtegi reaalset sidet mehe ehitusvajaduse ja oskuse vahel. Need ei käi lihtsalt kokku.

Ühesõnaga, alustan ma aeganõudvat protsessi isa ümber kasvatamiseks ning selgitamaks läbi 4 kuud kestva programmi tõdesid, et tegelikult on vaja rentida tõstuk kipsplaadi lakke panemiseks ning 14 aastane ei ole võimeline esikut plaatima sedas iet seda 2 kuu pärast uuesti ei pea tegema.

Kuna mina olen ajakirjanik ja aktsiooni mootor on riigikogu liige, kus mõlemas ametis on kruvi seinakeeramine, tuletõkke paigaldamine või põrandasiilude valamine töölepingus väga, väga väikselt kirjutatud, puudub mul uske selle tegevuse realistlikusse, kuid ma olen ka varem teinud asju milleks mul kvalifikatsiooni pole. Näiteks hakanud ajakirjanikuks. Nuff' said.

Lisaks sellele on olulisem faktor see et kust võetakse aeg et seda asja läbi viia. Peale tööd hakata veel remontima, jooksma segu kotiga mööda kodu ringi. Mõnus.

Mida aga pakkus vastuargumendina välja minu kallis kaunitar kodulinnast, on geniaalne. Ma hakkan igal jummala päeval helistama kell 5, punkt kell 5 ning ütlema et tavaiks nüüd seaduseelnõu nurka ja plaatima või kipri panema jne. Et huvitav kaua läheb kuni töölt koju minnes avastan eest plejaadi sägasid kes mul korterit vuntsivad.

Uurimus alaku!