Juurop 14: seened. rohi. punased laternad. 20 meetrit kainust.

Ära sega, ma ei saa nii kirjutada. krt, väljakas, naahui, ma ei saa nii kirjutada. Vii see kummim*** tagasi kapi otsa, kurat ma ütlen ei saa niii juu ... aaah poohui, kodus sajatan.

Dim raisk, hoia tyrukust eemale. VD noh ...

----------------------------------------------------------------------------------------



Tagasi kainuse ja külma ilma juures, saan realistlikult kirja panna mis Amsterdamis toimus. No nii palju kui mäletan või on räägitud ;-). Alustagem:

Amsterdam oli meie reisi viimane sihtmärk ennem kodumaale naasmist ning meie viimane puhke ja pelgupaik, kus kõik rihmad lõdvaks lasta ning kindad käest võtta. Ütleme nii et seda me ka tegime. Mart jätkas on kultuuri ja infonälja kustutamist ning käis nii Reichs Museumis kui ka Van Gogh'i omas. Kaes kuskil veel Rembrandti ning Monet maale. Meie dimmikuga tegime seda mis amsterdamis tehakse ning ei laskunud ennast sellest eriti häisida. Kolasime linna läbi, käisime kaesime Punaste Laternate rajooni ning rääkisime sealsete töötydödega. Lõbus seltskond. Saime teada et oma hüti eest, mille aknal tädi kõõlub ning mille tagumise nurga voodis ennast panna laseb, maksab tydöle küüs 2-2,5 tuhhi juuropit ning et keskmine seks on 30-60 juuropit. Pilt selge liikusim edasi.

Linn on oma liberaalsuses väga selge, kuid samas väga hästi valitsetud. Võrdluse võiks tuua sellega et anarhismi tegelikult ju kah ei ole olemas sest nii kui on vabadus ja anarhia kaob see koheselt ning selle asemele tekivad teised reeglid ja jõujooned. Sama on ka amstersmis - liberaalsus ei tähenda tänaval magavaid dõupheede või kuskil kõrvaltänaval nuga saavat diilerit, ega ka tänav ennast müüvaid tyrukuid. 800 000 elanikku ning rahuklik nagu meie armas taaralinn. Inimesed kimavad ratastega ringi, söövad kartult ja kimuvad sõpsudega marit. Muhedus ja jahedus.

Bulldog, Popeye, Pink Floyd, Jim Morrison, Jungle. Caffeshopid kus võis meid dimmikuga leida ning äratunda. Meie kiire hommikuse allakäiguspiraali suurim nurgakivi oli tõik, et meie ööbimiskohast kesklinnas oli igas suunas 20m pärast 'kohvipood'. Me hakkasime seda kutsuma kainuse 20 sammuks. Hommikul ärgates rohkem me neid teha ei saanud kui juba mõnelt muhedalt sägalt White Widow, Orange Bud või Maroccon Blacki haarasime.

Amsterdami linna 300 aasta vanused majad ning kanalitega tänavad, sillad ning inimesed kultiveerivad kõik ideed sellele et elu on hetk ning seda tuleb nautida, kiirustamata, sõpradega ja lõputult. Me siis tegime nagu kohelikud. Seeni tegime, nägemust nägime, klupsis käisime, õlli ja veini jõime. Kui see kõik kokku panna võib igaüks arvata mis me tegime ja kuidas ja mis olid kaasmõjud.

Aga kui koka müüa liigub ringi vaikselt ja mööda minnes ütleb 'coce, extasy, heroine', siis meie hakkasime ringliikudes vaikselt Ice-Cream ütlema ja paar selli küsisid kah mis maksab ja mis see on. Me dimmikuga naersime endal sooled pahu pidi.

Aga teemaks see, et Amsterdami tuleb tulla 10ks päevaks. esimesed 3-4 oled audis kõigega mis suust, ninast või kust mujalt sisse ja välja käib. Peale seda saad hakata kultuuri nautima, sõita rattaga, käia museuumis ja äärelinnas, isegi linnas välja tuulikuid kaema. Mõtsime et kui panna iga kuu miski poolteist kuni paar tonni kõrvale saaks igal poolaastal käia ühe sellise tripi. Muhedus. Eks kuulete sellest tripist veel. Nüüd aga pean tööd kah tegema ja tubliiks hakkama. Kaua võib, onjuäääää!

19 tunni pärast Amsterdamis

Kui ma õieti arvutasin siis ootab meid ees 19 ja kolm erinevat rongi ja me oleme Amsterdamis kallite litside, narkootikumida, vabameelse elu ja normaalsema, meile sobivama temperatuuri juures.

Oh seda õnne ja joovastust. Dimmik juba nädala on kurb et nädala pärast saame amsterdami. Nüüd siis mure murtud ja kutt jookseb ja hüppab ringi nagu äsja taha saanud lilleke ja laulab ;-)

Rongid ei maksud eriti midagi, mis tähendab, et me istume need 19 tundi, mis tähendab et kui amsterdami jõuame oleme omadega haiged ja suus on selle istme maitse mis viimati sai rongi jäetud.

Arutasime aga omakeskis, et kuidas pärssida suremist Hollandis ja säilitada piisavalt ajurakke et oskaks Eesti piirivalvurile oma nime öelda. Ei osanud kuidagi lahendust leida. Sitta kah, ega elu, kus kõike teab polegi jelu juuu.

pakaa

Juurop 13: lõunafraancia tissilinnad (Nica)

Muhedus, klotsid ja klotsinnad!

Järgnev sissekanne saab teoks Nizza raudteejaamale lähima kõrtsu sponsoreerimisel ning kindlal heakskiidul. Esteks siis, saabusime Nizzasse, peale ilget jama Torino ja purjus peaga ning Väljaka sooviga kaua Firenzes olla ja minu sooviga Pisat näha. Eniveis me oleme fraancia tissilinnas. Sõitsime siia tulles läbi ka Monacost, kuid tõenäoiliselt me sinna ja samuti Cannesesse ei jõua. Selle plaani ning plaani olla paar kolm päeva Nizzas lõi sassi naljakas, muuseas reisi esimene, inimeste suur soov reisimisle rongidega, mille alusel läks rong otse amsterdami ainult täna õhtul ning järgmine alles 3 päeva pärast. Me oleks ka homme saanud läbi Marseille'i ja Lille'i Antwerpenisse, kuid sealt amsterdami poleks saanud. Rongiga eniveis.

Nu see selleks anname siis täna õhtul 19 tunnise tee amsterdami, kuid nüüd lendame tissilinna kaema ning randa. Pakaa. Õhta annan veel sidet.

------------------------------------------------------------------------------------------

30 mintsa rongini. Kasutan seda siis andmaks esmast emmotsiooni Nizza kohta. Hehehe, tulege siia ja kaege ise. Kuradi raju pleiss, palju inimesi, ilm kaunis, meri, kõigil on poogen mis homne või järgmine tund toob. Naised panevad rannas paljalt ringi ja lõbustavad meiesuguseid perverte kes neid seal kaemas käivad. Nu kui ei taha et nillitakse pane kampsun selga.

See selleks, linn ise on hetkel täielikult ülesküntud, kuna käib uue kiir trammiliini ehitus, mis ei jätnud nagu tervikpildi saamiseks võimalust. Aga palm ja külm rumm-koola oli rohkem kui asjakohane. Teate, ega siit muud nagu polegi joonistada, andke aga ise kohale, ma tean ma tulen kindlalt tagasi ja ainult siia ja paariks nädalaks.

Rongi nüüd. Tehke nagu ma teen, mitte nagu ma ütlen!

Kuidas me Nizzasse ei saanud!

Firenze viimasel päeval tekkis mõte et enam ei viitsi midagi linnas jõlkuda, kuna Taavi sai üle kaetud, Vabariigi väljakul naljad otsa ning Medici loss kah enam ei paelunud niet koondnimi 'sundjoomine' sest rong NIzzasse paneb endale liikumise peale alles 11 õtakul. Aga kultuurselt. Ma ostsin poest melonit ja Parma sinki, Mozzarellat ja Fronkafella juustu ja tegin eksklusiivsed ampsud. Rebisime ka veinid ja õlled ning seda toda veel ja kimasime parki. Seal hakkas siis pidu pihta ning kell 11 kui rongi läksime olime ikka täitsa udused.

Igaljuhul esimene peatus oli Pisa, mille kohta kohalik rongis olnud lauljaproua meikle palju infi ja naeratusi kinkis. Igaljuhul suudeldud ja käteldud läks proua oma teed ja meie olime Pisas. Nica poole 20 kmi edenenud. Jätkasime napiitokit.

Tuli Roomast rong mis teel Nizzasse. Astusime punti ja varsti joomauimasena tudile. Valisime kupee, kus ees magas sell kellel olid mõlemad käed õlgadeni kipsis. Vend tundus ohutu. Hommikupoole ööd tuli kontroll ja küsis piletit. Vaatab seda siis ja muheleb, vaatab meid ja muheleb veel. Küsib siis, et kuhu minek, me nagu ühest suurt et Nizzasse. Vana vaata uuesti meid ja küsib siis et aga miks te siis Torino rongile ronisite!

Aahahah, Torinos oli eriti kass peal. Halb olla, kuum, kotid seljas marjad ja mujal kah. Ilge jura. Vaguni saatja vaatab meid ja naerab pisarateni, tuleb ja vabandab ja naerab edasi. Ega saanud talle pahane kah selle pärast olla.

Võtsime siis trammi ja sõitsime edasi Nizza poole. Tramm on õige sõna sellele asjale millega pidime 500km sõitma. Ma istusin pingil mis seinas klapina välja kukkus, kui nuppu tõukasin. Igaljuhul õpetus on see, et kui ennast purju jood siis ärkad Toriinos ;-)

Juurop 13: Rooma - Firenze ajalootund

On öeldud, et eluaeg ei ole Rooma jaoks piisav. Tõsi. Kui jätta kõrvale 900 kirikut ja tuhat muud maailma kuulsat ehitist ja mälestist, on linn maetud ajaloo ja info alla. Tunne, et siin on käinud imperaatorid ja tsaarid, Julius Ceasar ja Kleopatra, surmatud gladiaatoreid ning peetud sõdu valdab igal sammul.

Kuna meil oli aega Rooma jaoks vaid 2 ööd ja 2 päeva kuna me saabusime Rooma õhtul kell 22 täpselt tudu ajaks, siis nägime põgusalt kogu linna. Esimesel õhtul tegime käigu maailmakuulsale Rooma Fontana di Trevile. Võimas. Muud ei oskagi öelda. Valguse, heli ja vee kooskõla väga joovastava ning liikuva skulptuurirajatisega oli meeliülendav.

Itaallane on nalajaks, tema olemuses on midagi sooja kuid ta paistab välja nagu tahaks sulle jalaga persse anda. Samas tyrukud on siin kaaaauuuuuunid. Sõstrasilmsed, mustajuukselised tõmmud kaunitarid. ;-) naiss ...

Rooma ise on muidugi võimas ning kes on käiud, pikemalt või põgusamalt, mõistab kui ma ütlesn et ka täitsa kaootiline. Linna suurimad vaatamisväärsused Colosseum, Piazza Navona, Pantheon või Medicite suveresident on kõik linnapeale laiali pillutatud ning kui ei vaataks kaarti ei leiakski neid.

Colosseumil on tänaseks põhi, ehk areeni alus ära koristatud et saaks näidata suurt süsteemihullust mis selle põhja alla ehitatud on. Colosseumis oli 2,5 tunnine järjekord. Kui oleks 10 juuropisele piletkale visanud veel 10 otsa oleks saanud grupiga ja kiiresti järjekorrast mõõdudes sisse. Ei viitsinud. Tegime kiire õlle vaadates seda võimast ehitist ning nentisime et tõsi, on võimas. Käisime ka tiiru Rooma hälli ümber, mis täna suhteliselt kokkukukkunud. Tegemist esialgse Romuluse poolt rajatud majadekompleksi ja linnmüüriga. Rustikaalne just selle asja kohta öelda ei saaks. Karmimat sõna oleks tarvis.

Pantheon, kus on mõnusalt kõigile vaadata kuulsa Rafaeli säilmed on suur ja võimas kuppelkatedraal, kus tuhande inimese sagimise kõrval eriti hea olla ei olnud. Piazza Nsvona oli palju kjuulim. Platsi ümbritsevad pisikesed tänavad on täis kohvareid ning tänavalaulikute plejaad ei lase tujul langeda. Plats ise on nagu plats ikka, majadega üpaistatud saal, kus müüakse kunsti, tehakse seda, süüakse ja käratsetakse. Väga ajaloohõnguline pisniss ...

Käisime ka Vatikanis, kus kahjuks 'naisepeksjaga' hansonit ja dimmikut Püha Peetruse katedraali ei lastud. Võimas on Paavsti (nüüd vist Benedictus)kodukohake küll. Samas otsisime dimmikuga (samal ajal kui AudioGuide katedraali kammis) korstent, millest suitsuga uue paavsti ametisse valimisest või selle ebaõnnestumisest vastavalt valge või musta suitsuga linnarahvale märku antakse. Ei leidnud. Arvatavasti on see mingi katel, millega mõni paavsti tentsik katusele kimab ja seal siis valimissedeleid põletab.

All in all, muhe on see linn, ning inimesed on abivalmid ja siis on loomulikult GELATO. Jäätis on itaalias midagi muud. Peale selle et ta maksab palju on maitse jumalik, sulab suus ning ei jäta kuigi palju vajadust ega ruumi ettekujutusele. Kõik on ampsus kirjas.

Roomast liikusime edasi Firenzesse, mis on vana di Medici valitsuslinn ning loomulikult koht, kus asub kuulus Michelangelo 'Taavet'. Sõit oli igav ja lugemisrohke. Firenze ise on aga väga seksikas pisikene kohakene. Peale losside, ainsana keskajast ning II maailmasõja pommitamise üleelanud Arno jõge ületav sild, kunstisaalid ning muu kenadus.

Tegime seal 3 päeva tiire ning linn on selge nagu seebivesi. Taavi oli muidugi midagi muud. Väljakas ootas 2,5h meie eest järtsis ning siis meil tekkis intsuga tunne et eri vinnagi ehk minna, aga kui papp makstud ning nurga tagant välja keerasime ja laia koridori lõpus säga postiotsas ja kupli alla seisi oli emmotsiooni litter ikka konkreetne. Soovitan minna, säga on seisnud seal 500 aastat, seisab kurat veel.

Firenzes oli ka ainus kord kui meid röövida üritati. Kuid meie kõrval istunud ja juba varguse ohvriks langenud prantslasest diplomaat nägi ja ajas sitakoti minema. Seepeale rääkisime tyybiga paar tundi maailma asjadest ja lahkusime kätt surudes. Tema Brüsseli, meie Pisa rongile.

Firenze kohta on vaja kirjutada raamat, mitte sissekanne päevikusse ... Ahjaa, Tallinna nõunikku, kultuuripederasti Linnar Priimäge näime seal koos pisikeste poistega ringi kolamas ja neile õpetust jagamas.

Juurop 12: Laevaga Itaaliasse ja Napoli naisepeksjad

Nagu varem mainisin, kasutasime edasi liikumiseks kõiksuguseid vahendeid. Riksa ja velotakso jäid kasutamata, kuid lennukid, rongid ja bussid kõik plaanis. Itaaliasse kimasime aga hoopis praamisga, mis mööda hele-helesinist vett nagu kuum nuga võid lõikas ning meid muhedalt guiseppede juurde kandis.

Alus oli umbes nagu Hanschmidt-Pandi Galaxy aga niruma sisuga ning suhtkoht tühi. Kuid pardal oli kena spanjardite punt, kellega sai meeldivalt vesteldud, enamus naised! Aga kuna meil oli lollakalt jabur reisimispäev jälle seljataga, kus sa istud enamusaega kuskil rongis, loed, kirjutad, sööd või nokid nina, kuid mis väsitab absoluutselt kõige rohkem, siis olime suhteliselt lamisemise meeleolus ning võtsime poest liitrise OUZO ja hakkasime seda lahendama.

Ouzo mis on Kreeka kangete jookide põhitegija on aniisiviin, mis jääle valatuna imehea maitseb ning mõnusalt keha jahutab ja riläksib. Aga kange on see kurask ja sealt pudelist teda välja ikka voolas. Isegi nii palju et mere tormiseks sai. Aga juuropis reisitakse palju ja seljakotipisniss on jube olulilne. Laevalae väliosa oli paksult kaetud päkkpäkersitega, meid oli seal kokku ma hindan miski 200, igast riigist. Nurgas lamisesid venkud, nendest edasi amelesid miskid pilukad ja neid vaatas punt saksa šlangesid jne. Argentiina lipp oli kah kuskil masti vinnatud.

Aga hommikuks olime Itaalias, mis Schengeni kohaselt passi ei kontrolli ning meid visati lihtsalt laevast maha. Rääkisime öised suhted kõikide inimestega päevavalgel sirgeks, vahetasime numbreid ja asusime teele. Bari on Itaalia idapoolne suurim sadam, kuhu tulevad nii mandrilt reisu kui kaubalaevad. Meie plaanid olid mitte selles saareosas aega veeta ning lennata koheselt Napoli poole ja seal mööda rannikut ülesse.

Aga ega asjad alati lihtsad ole ... itaallane oli otsustanud suvise kena ilmaga raudteed parandada ning 100km totaalselt vales suunas sõitnuna üteldi et edasi pääseb bussiga. Napolisse oli sealt silt 450 km. Kuna riigi suurim raudtee ja bussifirma kuulub samasse kontserni - Trenitalia - polnd piletiga jama, kuid ootamis aeg poolteist tundi. Mul oli pauer sees ja tahtsin nats ringi vaadata. Olime sattunud sellisesse kaunisse Itaalia kalurilinna (pigem ikka küla) nagu Tarantor. Kaardil 100 km Vahemeresuunal ning 90 kraadi Napolist eemale.

Kuumus, pealage praadiv päike ning kurnav öö ei teinud minu uurimusretke kergemaks, kuid see oli absoluutselt iga eneseületushetke väärt. Tarantor on pisikene linnamõõtu koht Itaalia p**sseaugus, kus pappi eriti ei liigu. Majad on itaaliapäraselt räpakad, neil kasvad puude ja rohu kõrval lilli ning pereemad riputavad igast aknast ja rõdult välja pesu. Autode asemel on vanad roostes Vespad ning meri haiseb ning on ühtlaselt, nii kaugele kui silm sinist vett märkab kalatraalerite, paatide ja väsinud purjekatega. Mööda petoneeritud kallast kõndides tuli iga mõne aja tagant randa paat, kus tõsteti kühvlitega välja rannkarpe, mis kõrvalasuvas lafkas kohalikele odavalt 'maha lükati'. Itallane on emmotsionaalne ning kui meile tundub et nad karjuvad üksteise peale siis tegelikult kauplevad ja vahetavad meeldivaid hommikutervitusi. Kummaline - sama ürk ja nii erinevad käitumimsmallid. Või pigem arusaam äkilisusest.

Liikusin mina siis edas ning teed ületades sain sõimata kahelt rolleri mehelt kes üksteise vahel suurt ja ma ütlen suurt akvaariumitäit kaheksajalgu transportisid. Mul oli pidevalt naeratus näol, kuna olgugi et linnatänavatelt olid kõik prügikastid ära vinnatud ning vaid rakmed postide külge jäätud, pargipinkidel olid enamus laudu puudu ning autodel olid jalgpalli suurused roosteaugud, oli tegemist kõige ehedama kohaga, kus reisu jooksul veel sattunud.

Väikeste 'kohalike' poodide plejaad töitis meele röömuga, sest iga poe ees oli vaidlev paarike, mängivad lapsed või heitis perenaine lihtsalt solki tänavale. Noh kalarapped ja muu säärane. Astusin sisse kalapoodi, kus letil kuningkrabidest, vähkides ja karpidest kaheksajalgade, merihobuste, kalmaaride ja mõõkkaladeni kõik mõnusa galeriina väljanäitusel. Kõrval poest võtsin 3 värsket virsikut, millet kuuma päikese all kõndides hambad sisse lüües mõlemast suunurgast mahlaoja vallandus ning hetkeks sammu sassi ajades ja põlvest nõrkedes, iseenesest ühe tugeva mmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmm ... helinduskominatsiooni vallandas. Elu on lill, mõtlesin ja lehvitasin põngerjale kes sõpradega mõõda lippas. Istusin siis hetke varjualusel pingil koos doominot taguvate vanaisadega ning tervitusega BONJORNO olin automaatselt mängus. Kahju et vaid tund oli mul seda linna aega kaeda. Kahtlen kas sinna kunagi ka tagasi jõuan, kuid eks paistab. Ehk saab kunagi kõigest kõrini nig lähen ka mõnele kaljasele merd väisama. Siis ehk.

Sedasi siis. Edasine ei ole kuigi huvitav. 5 tundi konditsioneeritud bussi, kuum ja aeglane Napoli metroo, kiire pesu linnaäärses hostelis, paar sigaretti ja linnapeale. Napoli iseenesest on huvitava koha peal, täpselt mäeagelikega ümbritsetud pisikeses lahesopis. Tegemist miljonilinnaga, mille on kena betoneeritud kaldariba, kuid millel öösel jalutades on kena pilt mäejalamil asuvale tuledes linnale. Funikulaarid sõidavad mäkke ning inimesed käratsevad. Tegime esimese pizza samal promenaadil ja siirdusime linnale. Seal ka kogu linna ilu ja romantika lõpeb.

Kuigi üks juuropi ilusamaid saari, lauludes ülistatud Capri on Napolit tunnise praamisõidu kaugusel on Napoli üldiselt üks suur haisev ja prügine eeslinn. Sitta olid absoluutselt kõik kohad täis, tänaval ei saanud astuda, kuna pappkastid, pakkekilede kilomeetrid ning lihtlabane sitt vedelesid mööda linnatänavaid. Inimesi ei olnud pea ülde, kuigi oli reedeõhtu. Samas kõndisime piffid näpus ja ajasime lolli, kui ühte kõrvaluulitsat kiigates andsid mingid mehepojad ühele kenale tyrukule lihtsalt peksa. Kuna meid oli 3 ja neid 7 siis ei vinnanud pikalt seal jõlkuda, kuid milline visitka ah. Edasi liikudes hakkasid kenad poolalasti prouad istuma autokapottidel jalad laiali. Nu ei pea just olema raketiteadlane et seda lahti seletada, millega tyrukud leiba teenivad. Eniveis flirtisime nendega siis ja tegime silma kuni jõudsime ühe kena proua juurde, kellel tiss suurusega 38F või miski selline. Oli meelas ja kena, kuni ajani kui seeliku ülesse tõmbas. Nu ütleme nii et ma olen oma varustuse üle uhke, kuid siis seisime seal ikka karbid lahti, kui sell oma tõlvikul seelikualt tuulduma lasi. Noogutasime arusaavalt ning lahkusime sellest linnast. Fak Napoli, edasi Rooma.

Head ööd, musirullid!

Juurop 11: Ateena

Kolmapäeva hommikul, kurat seda teab millisel kuupäeval, keerasime ennast taas reelt maha ning astusime õue Ateena raudteejaamast. Indrek ütles uksel m**ni kui palav. Ja tal oli täiesti õigus. Vanakuradi perses poleks kah selline lämbus ja palavus võimalik. Õhk ei liigu, kui siis vaid selleks et kõrvaltänaval roiskuva kassi või arbuusilehka edasi kanda. kraadiklaas viskab vaheldumisi - 10:12 ja 42C. Meeldiv hommik.

Ostsime koheselt ära ka piletid Patrasesse paari päeva pärast. Võtsime siis elu selga ja tavalist rada, hostel, uni, väike tiir linnas ja lakkuma. Leidsime endalegi üllatuseks hosteli 20 mintsa bussiga kesklinnast eemal, Pagration hostel. Üli kjuul hipi koht, kus sildid seintel olid lainelises CAP letterites käsitsi kirjutatud ning chillruum ja kohtumispaik ja köök olid majadevahelisel tänaval mis korrastatud ja katuse alla aetud. Mõnus tunne tekkis kohe kui sisse astusime.

Inimesi oli murdu, kahekesi, üksi, kolmekesi. Kogu maailm oli esindatud. Võtsime toa, tegime kiired kused, kammimised ja kreemid ja keerasime tudusse. Ahjaa, öö maksis miski 15 euri nii et võtsime kohe kaks (Patrase pileti peab ümber vahetama :-)). Poole une pealt lendab uks lahti ja sisse lendab miski habetunud saabastega ja suure kotiga säga. Esimese asjan ütles et hot as a fuck ja keeras koti kolksuga seljast. Vanakese nimi oli Hans ja kut oli pärit sellises kaunist kohast nagu Holland. Keerasime temaga kohe kiired kärsad lasime paar õlli ja sõprus soetatud. Djuud oli tulnud just Cairo lennukilt ja kirus egiptimaad. Litse pole ja kõik müüvad sulle midagi ja et oli elanud hostelis mis maksis 3 euri öö. Öösel olid prussakad tal ühe saapa meetri voodist eemale sikutanud. Sihukene koht siis.

Igaljuhul tegime hansuga veel ühed õlled ja keerasime linna poole minekule. Kolasime ringi Zeusi templis ning ümber Akropolise. Vaatasime 1896 aasta esimeste nüüdisaegsete olümopiamängude staadionit ning sõime klassikaliselt kreeka salatit ja sebisime ouzot peale. Kuidas siis muidu. Kreeka tundusb ikka juuropina ja kodumaana. Ateena on aga midagi muud, sellel linnal on kõik nii nagu igalpool mujal, kuid samas, krt, ei ole ka samamoodi. Miski hoomamatu kraam. Mis aga võrreldes Türgiga teistsugune on, on tänavakaubandus, see on vaid kindlas kohas. Samas niga käib mööda tänavaid ringi pakid vuffel DVD ja CDga pihus ja müüb. Kedagi ei koti. Kahtlane.

Järgmisel päeval käisime väljaka ja hansuga Akroopolise otsas, vaatasime vana Bazaari ning mingit urgast veel mis meelde ei jäänud. Dimmik kunagi 10a tagasi seal kolanud ja ei vinnanud tulla. Toksis vart kuskil ma kahtlustan. Pärast seda oli aeg seal maal et tahaks õlut ja randa. Mõeldud tehtud lendasime poodi, ostsime ka tubakit vesipiibu jauks ja trammile. Rand on kivine hunnik rusu Ateenas, kuid vesi oli mõnus ja ilm palav nii et kombinatsioon õll, vesi, päike oli nauditav.

Olgu kohe öeldud, ma oleks pidanud seda küll kohe tegema et siit te ajaloolist, kultuurilist, poliitilist või demo-/geograafilist teadmist ei leia. Ma ei viitsi kirjutada kõike ümber mida saab raamatust lugeda või kohalt näha. Selleks peate ise peale lendama. Ilu me rannas ei näinud, kuid seal oli kõige kreisim anorektik keda ma silmanud olen. Ta ikka täis konkreetselt kadus õhu taha ära kui ennast küljega keeras. Hirm ja kõhedus tulid peale.

Õhtul sai kino sellega kuidas me läksime dimmikule päikeseprille ostma. Vaatas koll siit ja vaatas sealt ja leidis 10 juuropit maksvad Louis Vuittoni silmavarjud. Kõik ilus mees rahul. Hommikul paneb klaasi ette, eeeeehehehehehe, sellel oli selline naljakas kalle et kut ei näinud kõndida. Kuidas ma ütlen maailma pertseptsioon oli nii vildakil et kut kõndis esimese asjana miskile pisikesele Minile sisse. Või oli see Smart. Kama kaks. 2h oli prill kuidagi intsul peas ja siis miski hetk haaras need peast ning 'lups' ja 'lups' lendasid mõlemad klaasid eest.Oi me lasime väljakaga naeru, mul siiani püksid tollest korrast pesus.

Ahaa, ühed tänusõnad tahan veel edasi anda ja need on maailmakuulsale ja globaliseerunud peldikuteketile McDonalds, see kuidas nemad meie üritust aitasid on hindamatu. Thänk You, McD!

Eniveis, viimasel õhtul tegime palju piipu jälle ning hostelis olevad rahvad kogunesid eeskambrisse kus jänkist pärit naiska Eva tegi kiiremad bljuusilaulud ning me saatsime tema kitra köögitarvetest helindumisvahenditega, juusturiiv ja number 30 lusikas oli Hansu relv, mina keerutasin potti ja panni jne. Mõnus seltskond. Kuna ma novis kuuks Indiasse siis seal oli üks njuu-ziilandi klots, kes mulle nats infi jagas ja muidu muhe oli.

Aga mis seal enam Ateenast, emotsioone sai rohkem kui küll, samuti tuttavaid. Edasi Patra ja laevaga Itaaliasse. Patra on kjuul pisikene linn, kus mitte midagi peale sealt laevaga naahuitõmmamise teha pole. Laevas tegimee kiire liitrise Ouzo ja 4 veintsi, ajasime prouad hulluks oma täääääiesti lolli ja uskumatu mölaga ja juba koitiski hommik. Bari, Italy.

Viinaga pole koonerdatud

Panin tana just tahele et 3 nadalat reisu on seljataga. Sellega labitud ligi 10 000 km ning iga jummala paev on voetud vahemalt 5 olut. Teinekord ka rohkem. Tagasi joudes tuleb hakata piirama seda jama. Tana naiteks olen joonud juba 4 olli ja ohtune 3 on ka ikka tulemas. Samas pole selle 2 liitri pealt kordagi poosasse liduma pidanud. Olu liigub ihupooridest minema. Taitsa uus fiiling, monus!

Thessaloniki ehk Back in EU!

Türklased seljataga andsime kuuma edasi Kreeka poole. Iga liikumine on progress ja seda on tunda ka meeleolu tõusust, uue koha ootusest. Kupeed oli selles rongis imelikud, 2 inimest kupees ja kupeed erikõrgustel et rohkem inimesi mahuks. Indrek oli üksi kupees ja magas nii kõvasti et Türgi piirivalvur hakkas juba lukku relvaga avama. Õnneks ärkas.

Muhe oli see, kui Kreeka piirivalvur, naeratus kõrvuni, kell 4 hommikul passe sirvis ja lahkudes lausus "welcome home". Kuradi soe tunne oli. Kamminäod Eesti piiril ütlevad et miks pass sitane on või midagi sellist. Nilbed. Kreeklane on aga hea inimene.

Igaljuhul, meile lubati Thessalonikis, kui pütsantsi suuruselt teises linnas elamusi ja suurt randa. Sittagi. Linnas oli 1 ajalooline vaatamisväärsus, muidu oli nagu kuradi kiviõli aga londoni hindadega. Ja piitž oli 14 kilomeetrit betoneeritud rannariba kus ma kurat libastusin ja olmal suurest varbast korraliku käntsaka liha lahti sain. Perse majas, varvas kaheks ja verd ojadena kuskil 42 kraadises kuumuses - see oli diip.

Thessalonikisse ei tasu isegi surema minna.

Barbershop in Istanbul!

Istanbulis voi kogu Tyrgis liikudes tuleb teha kindlasti yks asi ilma milleta ei saa mitte kuidagi oelda et said Tyrgielamuse. Naistel on see muidugi keerulisem, kuid meestele on selleks kohalik habemeajaja. Sevilla habemeajaja pole ligidaltki nii hea yldfiilingult, kui tyrklasest naganysija.

Olgu see tyrklane kui hull ja tyytav tahes, elada sagad oskavad. Lahed, istud, naeratad ning vana votab kuuma harja ning ajab sulle tulist kreemi yle silmnao, keetab siis sulle selja ning sa saad peegelpildst vaadata kuidas kutt meetrise nahariba peal om 20 cm habemevaitsa vahedaks ajab. Ja siis ... ongi ta juba sul nao, korvade ja huulte kallal.

Parast pealt ja alt pesu ning juuksur, kiire ja korralik. Iga meie tipp juuksur saab suvalise backalley tyrklase kaest juukse loikamises nii hullult poske et ei oskagi millegai vorrelda.

Parast kege kammimine, olitamine ja kreemitamine, patsutus olale, rha kaest katte ning tunne nagu oleks tupest uuesti valjunud. Seekord aga teades kust kohast eemaldud. Kurb. Motlesime kasvatada habaeme 2 paevaga uuesti ja lasta enne Kreekasse soitu veel loikumisel osaleda, kuid ei jaksanud punnitada selle tyykaga.

Aga igayks isegi moned naiskad voivad selle elamuse labi saada uueks inimeseks. Mul pole aastaid nii sile nagu olnud. Siiani silitan suures nukruses.

Juurop vol.10: Istanbul, Ottomanide hall

Istanbuli jõudmiseks ei olnud palju muud vaja kui kihutada Sofias rongile ning seal siis 12h chillida ja magada ning mõnusalt puhanuna Ottomanide maal maha astuda. Loomulikult saate te aru et nii hästi meil kindlasti ei läinud. Esiteks oli Bulgaaria piirivalvur kõige valusam klots keda ma näinud olen, kes röökis meie peale kuna me ei olnud täitnud ära miskit paberit vastavalt sellele kuidas tema seda tahtis. Igaljuhul oli ta nats tõre ja kohe näha et alamakstud ja nussist juba miski aastaid iloma. Selle põhjuseks tõenäoliselt tema suur kogu sest viimati nägi ta oma terist mina tõenäoliselt Moskva olümpia ajal.

See selleks, jätkusuutlik persepanemise öö jätkus piirilt viisa lunastamisega, mis maksis meile 10 juuropit, Inglasele 15 juuroopit ja nagu ikka venelasele 20 juuropit. See tegi meele nats rjeemsamaks. Aga uni oli persse keeratud ja väljas oli kella 6 ajal hommikul juba suht kuum.

Kell 10 kui Istanbulis maha astusime oli juba nii lämbe et hingata raske. Nagu igal hommikul lükksime konid koheselt näkku ja hakkasime elamist sebima. Helistasime paari kolme hostelisse, kuid tulutult. Siis aga hakkas kogu see türgi värk pihta. Astus juurde mees, kes kohe müüs meile maha oma Isa hotelli - 3*, näe vaata prožüüri mina töötan seal, terass, hea teenindus ja odav. Nu ütleme et maksab 15 euri öö. Aga teile mu sõbrad (lause My friend... on väga populaarne Türgi keelesfääris) teen 10 euri öö. Lõppes see teema sellega et saime hotelli koha 8 juuropit öö. Hehe, hea algus vähemalt.

Istanbuli peamine boonus on see et ta asub Kuldse Pasuna (Golden Horn) nimelise lahe ääres 8 erineva mäeaheliku peal. See tähendab et seda linna on miski 100000 hektarit või midagi sellist. Metsikult igaljuhul. Igal pool on metsikult inimesi ja iga tsurka tahab sulle midagi müüa. Samas on igalpool kaunid palmid, päike kenad prouad ning toitude vürtsikas aroom. Linn on aga nii suur, et kui me sõitsime imekaunitele Istanbuli saartele siis nii kaugele kui silm ulatus igale poole jäi ette Istanbuli linna siluett.

Me sattusime oma elukohaga väga heasse kohta vanalinnas, kus maailmakuulsa ja moslemite jaoks tähtsuselt teise mošee Sinise Mošeeni (esimene on loomulikult mošee mis on Mekas ning omab 8t minaretti, samal ajal kui sinisel mošeel on 6) oli ca´ 15 minutit jala, Ottomanide vana ja kauaaegse lossi juurde 16 minutit ning teiste tähtsate hoonete juurde sama palju. Kaubandus ja ööelulinnaosa oli taksoga 10 minutit (10 sellepärast et takso sõidab linnas 110 kilomeetrit tunnis, tõenäoliselt miski 10 km on vahe tegelt).

Türklane on aga türklane, iga üks kutsub sind oma sõbraks, vennaks või käliks ja tahab sulle head teha pakkudes eriti hea hinnaga 8x5m Pärsia vaippa või nahktagi (ääremärkuseks et väljas on niiske ja 42 celsiust ning pidevalt on tunne nagu keegi oleks sind pisut lutsutanud, närinud ja siis tänavale sülitanud). Isegi Sinist Mošeed ei saanud rahulikult kaeda, kuna miski käliu pidevalt kõrval sogas ja siis raha tahtis. Esimesed 2 päeva oli see huvitav, kuid siis hakkas pinda käima ja 4 päeva oskas juba neile pahasti öelda jaminema saata.

Eriti hull oli see Grand Bazaari juures, mitte sees vaid just seda piiravatel tänavaurgastel. Seal müüdi nööpidest, sitaharjade ning puuhobustest vintpüssi, manekeeni alakeha ja autokardaanini. Seal oli keeruline neid maha raputada jaigaüks oli mees müügipakkumisega.

Kahju et jääb selline mälestus maailma ühe võimsama impeeriumi pealinnast sest normaalset inimest a'la üliõpilast või ärimeest me ei kohanud piisavalt kauaks etvestelda ja saada teada mismoodi nad tegelikult mõtlevad.

Toitumise kohaselt on tegemist äärmiselt rikka kulinaariaga. Kebabid ja Falaafelid on ju kõigile teada. Neid on 10 eri sorti ja 10 eri maitset. Tänavalt saab veel osta kala kebabit, või rannakarpe riisi ja sidruniga, keedetud ja grillitud maisi või riisi-oa-chilli sööki. Samuti on kuulsad kõik supid ja liharoad. ja vürtsi kasutavad nad mõnusalt. Ma nägin kuidas tööpäeva lõppedes sisenes ülikonnastatud mees vürtspoodniku juurde ving võttis kilo safranit, kilo valget pipart, pool kilo midagi punast ja jube vänget ja midagi veel. Mitte 100g nagu meie vaid kilodega. See ehk annab pildi.

Kui olime käinud juuksuris ja barbershopis (sellest hiljem) lendasime Dimmikuga sauna. Ehe Türgi saun kus meil lubati panna meid tundma nagu sultaneid. Pesti, kasiti, maseeriti ja lasti mõnusalt chillida. Ehe elamus. Mart ei tulnd sest tal kogemus olemas. Me käisime nendes saunades umbes 3 korda kui eelmisel aastal koos Gruusias käisime.

Mul oli muhe vunts kes maseeris ja pesi, dimmikul oli aga selle kes pidevalt mökitas et good service good tip. Tippi ta ei saanud kuigi oli nõus keskmise suurusega tipiga mis 100 euri ;-). Muidu oli mõnus. Igal ühel oma riietusruum, milles pisike voodi, kus mina igaljuhul ühe õndsa une küll lasin.

Mis on aga vaja veel märkida et iga asja eest küsitakse tippi Türgis. Isegi postkontoris küsiti tippi markide müügi postituse eest. Nuff said'

Kes tahab pikemalt kuulda võtku ühel meist nööbist kinni ja andku paar õlut. Küll me jutustame. Dimmile ärge õllega liginege võytke parem vein, ta selles suhtes nats pede.

Kuidas me sopradega ennast 4 paeva ei pesnud

Niisiis, tana sai tais minu isiklik rekord. Ma panin Ljubljanas 4 paeva tagasi allarid jalga ning kaisin dussi all. Siiani on see olnud ka viimane. Kuradi ropp tunne on peal. Umbes nagu siis kui keegi on sul seljas maganud 24h ja siis miski suur loom sind natukene narinud, lutsutanud ja siis tatisena tanavaporri syljanud. Elu jale kyll.

Peale selle oleme jarjest 4 paeva seljakotid seljas ringi kimanud ning oositi ebamugavates 2 klassi kupeedes unetuid oid veetnud. Keegi ei taha meie kupeesse tulla sest me haiseme nii et hirmus.

Seda mis meil pykstes voi sokis toimub eriti teada ei taha, ma usun et sitatriip allaritel on juba poole seljani valja veninud ja sokid ei tulegi enam jalast. Aga lootus jaab. Sark igaljuhul on kollaseks muutunud ja kaotanud igasuguse kredibiilsuse, et meil on raha et toa eest maksta.

Aga ... nyyd olen Istanbulis, 100m oobimiskohast ning ma saan kohe ennast kasida. Lippan. jubedalt sygeleb.

Juurop vol.9: Sofia, Bulgaaria

3 paeva ja ood pole duzzi nainud, sinie "naisepeksja" seljas on tommanud kenasti valge ja kollase tooniliseks millel mustad randid sees. Jale.

Tanahommikune otsesaade tuleb teieni Sofiast, 2007 aastal EU ukst lahti lyya lootva Bulgaaria pealinn. Linn on suur, kuid sama suure kesklinnaga nagu Jogeva. Tunne on nagu pahklil koores. Pisikene soodav mari, mille ymber kilomeetrine sitakiht, millest vaja enne maasikani joudmist vaja narida. Samas me siin aint 12 h. 4 olut, 1 toiduamps, 2 postkaarti ning paar katedraali hiljem saab vaita et siia linna kyll tagasi tulla ei viitsi. Tegelt ei vinna tagasi tulla yhtegi viimasesse 3 linna. Kui peaks siis ehk Sarajevosse.

Aga linna head pooled. Eestlasena tulles on pappi nagu raba, ehk restos syya ja juu on lust. Toidud on odavad ja head, kohalik oll on mahe ja kargelt kylmana klaasist suhu valgus, vein on minu yllatuseks parem kui enamus spaniardite marjukesed voi prantsuse keelekasted. Ja seda suvalise majaveini kohta.

Mis teeb aga asja ikkagi halvaks on see et pole saanud ennast kasid, kuid meeles molgub hommne Istanbul, kus saab vammis voi saunas vedeleda nii et silme eest must ja valge. Karm oli ka oo kuueses kupees kuuekesi 9tundi jutti. Me valjakaga magasime vastastikes tugitoolides, nagu ikka :-), ning hommikus olime solmunud kumbki jalgadega vastase toolile nagu 6klassiekskursioonil olevad tyrukud, kes ei julge yksi pimedas magada.

Njah, egas midagi kirjutame homme uuesti ja siis juba Istanbulist, kui rong soidab ning ei hiline voi vahele ei jaa.

Juurop vol.8: Belgrade tsitadel

Teine oo rongis labi aetud, ihu nagu hobuseilast leemendav ja kleeouv, kuid opeame vastu. Hommikune kiire piff kiirendas arusaama sihtkohast ning tegi meeleolu kuhjaga paremaks.

Kui kirjutaks seda kirja hommikul olek sminu idee linnast olnud parem. Esiteks oli meie piirivalvur ja vagunisaatjad jummallast muhedad vuntsid ning kui joudsime jaama oli koik tunduvalt kenamad kui lootus peale Bosniat arvata vois.

Esiteks maksis pabagsihoid, mis meile eluliselt oluline koigest 90 kohalikku ehk 1 eur 24h-ks. Vorreldes 8 tunniga Sarajevos mille eest kasseeriti 5 euri. Informatsiooni ja jargmise oo pileti reservaator olid hea inglise keelega muhedikud kellega viskasime nalja ja ajasime kiirelt rehnuti oosoiduga korda.

Belgrad oli suur linn. Mitu miljonit seblast ja muud juuti. Kaisime labi vajalikud kohad nagu parlament, mille vastas 1999 Nato poolt pommitatud majad, mis malestusmargina annavad ainu NATO voimest, Belgradi tsitadel, millest tana vaid varemed jargi ning lai peatanav, mille es9imeses otsas kaunistas yhe eulumaja katust suur siult YUGOSLAVIA.

Kuumust andis termokas varjus 32 kraadi celsiust ning tavaline lounamaine rapasus hakkas tekitama tunnet et nyyd on kodu kaugel. Kui vaadata kaarti ning sellele joonistatud reisi praegust kulgu, saab kerge uhkusega seda kaart kaeda kyll.

Inimesed on samasugused totaalseslt ylbed serbid, kelle uhkus ei lase kellelegi heasti otsa vaadata ega eimesea abi pakkuda. Kui kysid aidatakse. Persse se Belgrade, kunagi ehk tagasi. Edasi Bulgaaria.

Juurop vol.7: Piiratud Sarajevo (ja valkpeatus Zagrebis)

Tere sobrad ja kallikesed!

Tanane postitus tuleb Bosniast, kus ka meie poisid juba aastaid vaatavad et yks vend teisele liiga ei teeks voi Pearu moodi naabrile kaevu ei situks. Saabusime siia rongiga, mis oleks voinud ka olemata olla sest jala olek ssaanud kiiremini ja toenaoliselt ka turvalisemalt. Sarajevo on esimene linn EUst valjas, millesse sellel reisil sattunud. Seda on naha absoluutselt koigest mis siin ymber ringi on. Koige hirmuaratavam ja esmalt ehmatav olid kuuli ja raketiaugud majadel, millede parandamiseks voi lappimiseks pole omanikel pappi.

Masendav on kui palju neid labi taristatud maju ikkagi kogu linna peale on. Iseenesest kauni arhidektuuri ja vibreeriva rahvaga linn naeb valja nagu asja valjasylitatud nats, kleepuv ja ebamaarase olekuga. Inglise keelega on siin riigis pahasti, keegi eriti ei valda, kuid internatsionaalses markide keeles saab selgeks teha nii tylgastust ja roomu, rahulolu ning viha.

Peamiste linna vaatamisvaarsustena on siin filmidest kuulsaks saaud Holyday Inn, kus ajakirjanikud yle maailma peatusid kui toimus Sarajevo blokaad 1992-1995 aastani. See on sama kuju ja varviga nagu varem. Palju ajalugu ja hala nainud ehitis. Teisena pisut vanem lemmik koht sojaajaloolastele ehk siis Frants Ferdinandi tinavahi lopppunkt. Ehk siis koht kus Gavrilo Printsip 1914 killis toonase Austria-Ungari keisri ja alustas I maailmasoja.

Sarajevo 90 alguse piiramisest raakides kaisime ka 800m pikas Tunnelis, mis 3 aastase blokaadi ajal oli ainus tee labi Serblaste piirdeliini et saada linna toitu, jooki, elektrit ja naftat. Ytleme nii et pole midagi karmimat kui vennatapp ning Milosevichi Suur-Serbia plaan oli sama hull kui Hitleri kontsentratsioonilaagerdus voi III Reich.

Linnal on mitu nagu. Kiirelt kasvav keskus kohvikute, restoranide ja muu kaubandusega on ees nii monestki muust linnast ja riigit euroopas, inimesed on uhkelt ja trendikalt riides, kuid samas parallellina liigub ka lokka vaesus. 1 km vanalinnast eemale on selline getto et filmis pole ka sellist pardakki ja vaesust nainud. Kui keslinnas kakerdab ringi nokastunud ema kes oma 5 aastast poega rusikatega kaela ja nakku peksab, et laps nutaks ja selle siis rahva sekka kerjama lykkab, voi kui 10 aastane tydruk tuleb vali kohvikusse ning kahe kaelise liigutusega sulle marku annab et ta votab raha eest suhu siis ei leia ma riigi majanduspoliitilise jarjepidevuse sailimist.

Pole ennast ka 2 peava pesnud ega pykse/sarke vahetanud. Vaatame mis saab.

Edu.

Juurop vol.6: Ljubljaana, kui suur Parnu!

Joudsime Ljubljanasse, Slovenia pealinna, kerges ebausus kohaliku riigi vastu, kuid kiire pilk aarelinnale ning sydalinna absoluutselt letargilisele olustikule avastasime ennast suurest Parnust. Samad tanavad, samad majad, samad inimesed, samad turistid, ainukene puudus - MERI.

250 tuhandeline linn siras kuuma, kuni 30 kraadises kuumuses, meie pohmellistele silmadele nagu viimast viinapudelit kraanikaussi valgumas silmavat joodikut. Aga nagu ytlesin on linn suur paradiis. Koiki tanavaid palistavad tanavakohvarid, milles monus vahemereline muusika elamus garanteeritud ning Moijto maitseb imehea.

Linn ise on keskmaal ning ei oma pea mingit sidet mereaarsega, millest on kahju, kuid ligi poolteist tuhat aastat vana linn on arenenud kiftiks puhkemekaks. Minule jattis linn nii sygava mulje et lisasin ta Praha ja Port de Solleri korval oma tulevase eluaseme sihtkohtade nimekirja. Siin puudub sakslase lehk ning isegi ameeriklane on inimlik ja haritud, ega lenda peale kysimustega nagu Is Estonia a REAL country? Te ei usu kui mitu jankit eda meilt selle 2 nadala jooksul juba kysinud on.

Igal juhul, kui uskuda CIA facktbooki peaks siinne elatustase olema nii 2,5 korda korgem kui kodumaal. Keskmine palk 18 000 krooni (ehk eeku). Seda kinnitab ka ATM mis andis valja vaid 5000 kohalikurahast paberit ehk siis 500 eeku. Peris nii lihtne meil ei ole :-)

Ljubljanas on ka kena loss, millest tehtud totaalne turismihullus, kus parisasjast voib ainult und naga. Aga meeleolukas oli kaik selle poolest et meil oli selja taga Cuba Libredest ligunenud oo ning loss asus 3km otse makke niet rasek oli see minek, yle prahi!

Nagu oeldud oli eelmine ohtu olnud kibedama vott, kus joime jooke nagu Adios, Motherfucker! ja Cuba Libre. Kiiresti jommi ja klubisse Global, kuhe meid meie suhteliselt ebareegliparase sammuseade parast ei lastudki. Aga 2 paeva ja oo ljubljanas andius juurde joudu peale karmi idaeuroopa. Tegelikult ka ettepoole sest just sinna me ka suundusime. Sarajevo oli jargmise sihtmark meie rongipiletil.

Ahjaa, leidsime Valjaka telefonist ka oosel tehtud deidi - 10 aastat tanasest votame Ljubljana kaunil ja ajaloost palistatud peavaljakul uued joogid. Sama ring 10 aastat hiljem. Nagu musketarid, hahahah!

Juurop vol.5: Bratislava, baby!

Moornin' kaunikesed! Hakkan siis otsast oma volga kustutama ja blogi kirjutama. London, Krakow ja Viin jaavad seekord natukeseks ootama aega mil saame kohta kus peale perses peatanava leidub ka kiirem internet. Lihtsam on eesel kypsete viigimarjadega surnuks loopida kui Slovakkias kiiret interneti leida. Aga olu on selles eest jummallast pandav :)

Eniveis, eile hommikul lahkusime kiiruga Viinist et votta suund naaberlinna Bratislava peale. Keegi meist siin kainud ei olnud. Mina ja Mart vingete suusa ja lumelauahuntidena oleme vaisdanud kyll Tatraid kuid kaugemale magedest sattunud pole.

Hommikul ronisime Viin Bratislava rongist maha auklikule perroonile ning proovisime leida viisi kuidas terve jalaga jaamahoonesse saada. Rong oli kjuul vanakooli "kapsauss", millel aknad nii mustad et ilma seda avamata poleks midagi nainud. Istusime 6ses kupees kolomekesi ja lasime monusatel liiprikolksudel, kuumaval paikesel ja aknast puhuval tuulel oma und rikastada. Bratislava rongijaamas kimasime koheselt raha vahetama ja nagu idaeuroopale kohane saime koheselt tynga. Poole vahema rahaga lendasin ma vahetuspunkti tagasi ning jebisin tadikest nii kaua kuni see mulle mu papi tagasi andis ja suure plaksuga oma luugi kinni laksas. Nii kerget jareleandmist poleks oodanud, aga adreka laks oli sisse saadud.

Bratislava on ilus tartuparane lin, mille klassitsitlik stiil vaga kodune tundub. Peapiiskopi talveresidents, Pyha Martini katedraal ja Austria/Ungari keisririigi kroonimislos, koik vaga malestusvaarsed kivihunikud. Linn on, nagu ytleb ka Bratislavat tutvustav juhend ruutkilomeetrine korts. Seda ta ka on. Valikohvikute plejaadid aaristavad koiki kitsaid ja pisut tuuliseid tanavaid, oo saabudes tulevad oma urgudest valja pestud ja kreemitatud prouad, algab nali ja naps, pidutsemist siinne rahvas lausa jumaldab.

Odakul Havanna Clubis Mojitot lakkudes ja salsa rytmi endast labi lastes tekkis tunne nagu oleks maakera kuklapoolel, samas on siit linnulennul kodumaale vaid moni tuhat kiltsa.

Kott ei muutu mitte kergemaks nagu lootsime vauid raskemaks, kuid ka jalad kannavad rohkem kui varem ning lapseiga seljakotiranduritel labi. Siit edasi meie esimese maasteplaani punkti Istanbulini vaid 4 linna.

Tana vaatasime veel korra linna kaine ja vlge pilguga yle ning peab todema et vindise ja pimedana oli linn nauditavam. Ahjaa, dimmik armus yhte kohalikku piigasse, kuid plaanidesse selline poige meikl ei mahu ning me jatkame siiski 3liikemelise ryhmana.

Hetkel seisan meie hostel eesruumis ja kirjutan, kuid paari minuti paras haaran koti ja lasen jooksu toidupoe ja Petrzalka raudteejaama poole. Edasi viib meid 4 ymberistumisega oine reis labi Austria Ljubljaanasse. Slovakkias anname kuuma ka Aadria mere kallastekle ning siis on juba koigest poohui.

NB! Te ei kujuta ette kui kaunid ja sostrasilmsed on siinsed naised, judin tuleb peale. Ma tean aga yhete kaunitari, kes siinsetele neidistele pika puuga ara paneb, nagu janes kilpkonale maratonis. Ma ei ytle seda talle piisavalt tihti, kuigi peaks. Nyyd siis ytlen.

pakaa seniks kui uus riik mind oma ryppe on haaranud.

Reisumehed out!

Juurop vol.4: Oorong Viini

Ahoi ristirahvas! Hanson annab vilet!

Kiire ylevaade siis vahepeal juhtunust. Krakoist votsime siis esimese oorongi Viini. Kuuene kupee ning esimesed tunded olid ylevad. Et ikkagi hakkab pihta. Edasi on kuu aega ronge ja veelkord ronge.

Keerasime siis teekonna ollel ja veinil korgi maha ning keerasime leivad sisse. Kuna teekond viis labi kauni Tsehhi vabariigi ning siis Austria jebiti meiega oosel niimitukorda passi naitama et ega und ei saanud ning hommikul rookis veel affi naoga vagunisaatja "camooon", et me kiiremini naahui sealt kupeest saaksime. Ma sylitasin tasakesi molema kasutamata padja alla.

Saabusime Sydbahnhoffi ning kell oli miski 6 homikul. Eriti rabal tunne oli korraks, et ei ole kohta, ei ole teada kas saab magamis paiga paarik ooks. Samas oli ka suht kama, sest ega tagasi teed ei olnud enam. Viini inimesed ja linn on kyll kenad ja ilusad, kuid ma ei suuda sellest saksa ja Arbeit Macht Frei teemast ikka yle saada ja kogu see saksamaa ja austria kants on totaalselt vastumeelne.

Esteks magasime pargis 3h ja siis hostelisse. Valjaka suurel soovil kultuuri manustada kaisime Schonbrunni lossis kopitanud mooblit vahtimas, kuid sain naiteks teada et see oli koht kus Kennedy ja Hrustsov ainsama kora kohtusid, enne kui esimene neist tunavahki suri.

Oositi kimasime nagu ikka ja igal pool linna. Esimene ohtu olin ma vaga rahul teemaga et sain Itaalia gelato restos nendega vaadata kuidas sakslased totaalselt murru tallati. Ja ytleme et itaallane pidutseda oskab. Teeme selle tasa kui Itaaliasse jouame.

Igal juhul, mina olin varem Viini vaisanud ning votsin vabalt, jarasin ounastruudlit ja lasin kohaliku veini. Hea komplekt. Muuseas, vahemarkusena pean mainima et siiani ei ole olnud yhtegi kainet paeva. Eriti kurb selleparast ei ole.

Kaisime ka Freudi muuseumis, kohas kus vanaharra elas ja tootas enne Londonisse oma elu viimast talve veetma soites. Kena vanake oli. Dimikul ka raamat temast, lugesime ja nutsime, kui karm oli saatus.

Edasi Ljubljana ja Sloveenia.

Juurop vol.3: Krakow

Lendasime puhapaeva hommikul Laondonist Poola suuruselt kolmandasse linna Krakowisse. Mina olen siis paar paeva kunagi moned aastad tagasi veetnud ning jube monusa kohaga on tegemist. Suureselt nagu Tallinn, kuid fiilingult kui Parnu ja Tartu segu. Ilma mere ja joeta kahjuks.

Olime hommikul reisist ja oisest Stantsedis tudimisest surnud ning kimasime kiirel labi lappunud linna oma hotelli. Mama´s Hostel osutus oaasiks korbes. Kodune apartment-hotell pakatas soojust ning headust. Kuum kohvi oli pidevalt tulel, kook oli rahvast ja soogi lohna taisd ning inimesed keda ule maailma oli rannukirg siia lennutanud koostasid kena kakofoonia rahvustest. Punt inglasi oli siin juba nadal lakkunud ning nadal veel ees, nemad oli kull vasinud ja maksahaige naoga. Nendega seiklesid veel Hispaaniast parit maar turukut ja keegid veel, kelle rahvust aru ei saanud.

Krakow iseenesest monus ja stiilne CCCP linnake, kenba ja suur loss seda koike kroonimas. Elu on taas odav ning meri polvini. Istusime kortus pool ohtut, soime, joime, joime veel ning tegime ka kiired night capid, arve oli mustiliselt vaid paarsada krooni per nospel. Hakkan taas nautima meie post-nouka ajastu hinnapoliitikat.

Krakovi peavaljak on muidu nahtus omaette. ť hektarit plaaditud ruumi koos tsitadelide, katedraali, kellatorni ning uhke palee laadse ehitisega selle keskel. Kogu platsi aar on tais restosi ja kortse, millest umbes pooltes me ka oma keha ja hinge kosutasime.

Juudi kvartal, millest viidi poletamisele kuskil 65 000 juuti ei naita seda kuidagi eriliselt valja. Piirkonnas on oma kumme sunagogi ningvaid uks malestis, millelt voimalik selle meeletuse kohta mis noil tanavail aset leidis teada saada. Malestis ise on tagasi hoidlik kirjaga raidkivi mis on sarnaselt juutide paastja Schildneri hauaga, aaristatud pisikeste kividega, mida inimesed sinna on malestuseks asetanud.

Teine paev Poolas algas kenakese rahuga, kohvi ning monsa hommikusoogiga, piimast ja moosisaiast. Edasi aga enam midagi naermis voi hurrad vaart ei olnud. Votsime suuna Poola ja uhe kogu maailma koige nukrama ja kurikuulsama paiga poole - Aurchwitch-Birkenau koonduslaager. Auschwitch ise on kole ja mahajaetud linnake, mis meenutab kas Kohtla-Jarvet voi Kivioli.

Kuigi igatpidi turistindatud, loob Auschwitchi koonduslaager oma oudusega ka tana. "Arbeit Macht Frei" sildi alt laagri territooriumile siirdudes laksas mind kohutav tunne et siin samal kohal vedelesid hunnikutes laibad ajal, mil noukogude vaed "paastsid" juudid fritsude kaest. Topelt 4 meetrine traat aed, mis kenast okastraadiga palistatud ei jata mingit arvamisruumi, millise kohaga on tegemist. Korraparased hukkamis, poomis ja laskurseinad on realkistlikuse piire uletava hirmu valmistajad. Katlamaja, kus poletati tapetud juute seisab veel tana pusti.

Teine koonduslaager Birkenaus annab aimu natside vaga kulmast ja kaalutletud motlemisest. Majad ning hukkamiskojad on ratsionaalse lineaarsusega rajatud ning jatab veelgi kulmema tunde inimtapamaja tegelikkusest. Nagime ara ka kuulsa varava ning raudtee, mida pidi juute loomavagunis grillahju transporditi.

Igaljuhul seda jubedust jalgides jaime maha oma viimasest pussist tagasi rongijaama ning pidime haarama taksist. Kogu peen poola šlott raisatud lendasid dimmik ja valjakas suitsetzama, tehes seda perroonil, kus kohalik ment vanadel koheselt passi konfiskeeris ja kiired ľé kohalikku kooris. Hirm ikka oli et passe ei tagastata, kuid saime siiski vanadega jutule ning lopprehnutiks jai 10+10 pln.

Rongis tagasi, oli meel juba parem ning Krakowis tegime kiire toidupoe tiiru ning kotid katte saadud, panime oma esimesele Inter-Rail otsale Viini. Sellest aga edaspidiselt.

Olge muhedad. Kalli

Uued vutikuulsused

Tere ristirahvas.

Londoni teemaks veel niipalju, et dimikuga Themsi aart jalutades, nagu kaks pederastist armsamat, joudsime jareldusele, et tegelikult peaks inglise vuti tahtedel olema teised nimed:

• David Beckman
• Pain Roonie

Inglismaal me palju ei rookinud neid, kuid hetkeks oli mote et kui kiirelt noa neeru saaks kui teeks suure sildi I LOVE DAVID BECKMAN.

Juurop vol.2: London

Maabusime Londonis 28/juuli varahommikul ning peale vasitavaid eksesse Riias, Stockholmis ning lennukite maaratult suuri istmevahesid ning liigagarate stjuuardite pidevat ringi jebimist keerasime teiste vagabondide korvale Stantstedi lennujaama Moonsoon poekese ette mattidele oole.

Hommik saabus kiire laksuga kubemesse, kohalikult mendilt, kes lausega "Mate, wake up, wake up ..." meid hellalt aratas. Kui arvestada et tegemist oli meie reisi esimese hommikuga siis ei olnud see kindlasti edukas. Igal juhul, haarasime oma seljakotid kaasa ning andsime tuld Airport Shuttle'i poole ning olime tunniga linnas.

London nagu London ikka. Palju rahvast, palju mollu. 20 kilo seljakotti selga surumas liikusime labi Hyde Parki Piccadilly Circuse poole, kus meie magala Piccadilly Backpackers 20 naelase ooga es ootas. Londoni ilm oli talutavam kui Eestisse jaetu ning tundsime ennast suhteliselt monusalt. Kolasime 4 paeva jooksul labi kogu keskuse ja peamised vaatamisvaarsused ning Valjaotsa kindlal soovil vedelesime viimase, suurima Londoni pohmapaeva British Museumis miskeid kivisid ja muumiaid vaadates. Valjakas oli rahul ja konditsioneeritud muuseum resoneeris minu lipiidse olekuga imeliselt.

Kaks esimest paeva laiasime lihtsalt mooda Londoni kaunemaid kohti ning kihutasime Soho gaybaariders olpi rindu. Kodust kaasa haaratud 80 kraadised viinad kulusid nagu allikavesi kuumal paeval ning elu oli hernes. Muuseas, meiega samasse hosteli tuppa sattunud argentiinlane Ramirez peab meid toenaoliselt siiani hulludeks, kui nagi mis solki me omale sisse kallame. Samas peale argentiina kaotust saksamaale veerandfinaalis, kakkus ka Ramirez ennast kurbusest meiega Green Park'i pingil tais.

Reedel hakkas aga tsirkus pihta. Lootsime laheduses olevates Soho klubides natukene kurja teha, kuid meie meeldivaks yllatuseks toimus samal ajal GayParade festival ning habemetega naised lendasid mooda lina ringi nagu tripperis kanad suvise kuumaga. Valjakas porkas yhega kokku ja kukus vabandama, chick-with-dick kukkus kohe pekki vodistama kuid valjaka loust mis meenutas vastu kommipoe valisklaasi suruva magusapuuduses lapse oma. Oi head ajad. Mina iseenesest joudsin oosel veel miskisugusesse urkasse, kus esmapilgul vaid kari briti patte, kuid korvalruumis lykati akki plaadimangijad keerlema ning kysimuse peale, kes keerutab sain vastuseks, et Rodger G ning et jargmine on Adam F ja siis annab kuuma Groovrider. Karp lahti andsin kella 5ni tantsu.

Klubist ei tulnud niisiis midagi valja, kuid Romily Street sai kiirelt koduseks, kui viimase viinakoksi (ja koksi alla motlen ma pooleteise liitrist lahkrit) ja 2 jointi kerre said imetud. Purjus meestele lgines kohe kiirel sammul Armanit kandev kiilaas, kes koheselt Charlit aka. kokat pakkus, kuid meie suutmatus temaga kommunikeeruda viis meie teed lahku. Valjakas vajas selleks ajaks juba aiapostide abi.

Ahjaa. Paevad on kyll sassis kuid miskiaeg kaisime Brixtonis ja Camdenis, mis absull vinge hipikommuuni diibi tunde jattis. Pole ka ime et Brixtonisse kolisid nii Freud, oma viimaseks eluaastaks, kui Karl Marx. Elamus mis sugune. Keerasime seal vaikselt podedes omale pool liitrit kohvi sisse, mis kohaliku keeli Ventti.

Ramirz oli selline mees kes jooksis kella 8st hiommikul kella 8ni ohtul mooda Londoni ringi, tegi kaks olut ohtul ja keeras magale. Meie ei viitsinud nii, meil oli idee saada chilli, misparast me pigem valisime sammu kiirusega 30 minutis, ning istusime ohtuti Piccadillyl ning vaatasime koledaid aga kirkaid reklaame.

London tegi jalle seda mida ikka. Andis tagasi usu inimestesse ja nende headusesse. Puijaka. Hanson out!

Kaastundeavaldus

Kaastundeavaldus Robert lepiksoni pojale isa akilise ja ennetahtaegse koolemise parast. Ainus raagime suudpuhtaks poliitik on riigist lahkunud ning edasi olemegi jaanud Ryytel-Reiljan-Ansip-Savisaare hurmava kvarteti mangida. Tugevaid keeli ja selget kola meile mehed. Persse.