Türklased seljataga andsime kuuma edasi Kreeka poole. Iga liikumine on progress ja seda on tunda ka meeleolu tõusust, uue koha ootusest. Kupeed oli selles rongis imelikud, 2 inimest kupees ja kupeed erikõrgustel et rohkem inimesi mahuks. Indrek oli üksi kupees ja magas nii kõvasti et Türgi piirivalvur hakkas juba lukku relvaga avama. Õnneks ärkas.
Muhe oli see, kui Kreeka piirivalvur, naeratus kõrvuni, kell 4 hommikul passe sirvis ja lahkudes lausus "welcome home". Kuradi soe tunne oli. Kamminäod Eesti piiril ütlevad et miks pass sitane on või midagi sellist. Nilbed. Kreeklane on aga hea inimene.
Igaljuhul, meile lubati Thessalonikis, kui pütsantsi suuruselt teises linnas elamusi ja suurt randa. Sittagi. Linnas oli 1 ajalooline vaatamisväärsus, muidu oli nagu kuradi kiviõli aga londoni hindadega. Ja piitž oli 14 kilomeetrit betoneeritud rannariba kus ma kurat libastusin ja olmal suurest varbast korraliku käntsaka liha lahti sain. Perse majas, varvas kaheks ja verd ojadena kuskil 42 kraadises kuumuses - see oli diip.
Thessalonikisse ei tasu isegi surema minna.
7.17.2006
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Posts
No comments:
Post a Comment