Juurop 12: Laevaga Itaaliasse ja Napoli naisepeksjad

Nagu varem mainisin, kasutasime edasi liikumiseks kõiksuguseid vahendeid. Riksa ja velotakso jäid kasutamata, kuid lennukid, rongid ja bussid kõik plaanis. Itaaliasse kimasime aga hoopis praamisga, mis mööda hele-helesinist vett nagu kuum nuga võid lõikas ning meid muhedalt guiseppede juurde kandis.

Alus oli umbes nagu Hanschmidt-Pandi Galaxy aga niruma sisuga ning suhtkoht tühi. Kuid pardal oli kena spanjardite punt, kellega sai meeldivalt vesteldud, enamus naised! Aga kuna meil oli lollakalt jabur reisimispäev jälle seljataga, kus sa istud enamusaega kuskil rongis, loed, kirjutad, sööd või nokid nina, kuid mis väsitab absoluutselt kõige rohkem, siis olime suhteliselt lamisemise meeleolus ning võtsime poest liitrise OUZO ja hakkasime seda lahendama.

Ouzo mis on Kreeka kangete jookide põhitegija on aniisiviin, mis jääle valatuna imehea maitseb ning mõnusalt keha jahutab ja riläksib. Aga kange on see kurask ja sealt pudelist teda välja ikka voolas. Isegi nii palju et mere tormiseks sai. Aga juuropis reisitakse palju ja seljakotipisniss on jube olulilne. Laevalae väliosa oli paksult kaetud päkkpäkersitega, meid oli seal kokku ma hindan miski 200, igast riigist. Nurgas lamisesid venkud, nendest edasi amelesid miskid pilukad ja neid vaatas punt saksa šlangesid jne. Argentiina lipp oli kah kuskil masti vinnatud.

Aga hommikuks olime Itaalias, mis Schengeni kohaselt passi ei kontrolli ning meid visati lihtsalt laevast maha. Rääkisime öised suhted kõikide inimestega päevavalgel sirgeks, vahetasime numbreid ja asusime teele. Bari on Itaalia idapoolne suurim sadam, kuhu tulevad nii mandrilt reisu kui kaubalaevad. Meie plaanid olid mitte selles saareosas aega veeta ning lennata koheselt Napoli poole ja seal mööda rannikut ülesse.

Aga ega asjad alati lihtsad ole ... itaallane oli otsustanud suvise kena ilmaga raudteed parandada ning 100km totaalselt vales suunas sõitnuna üteldi et edasi pääseb bussiga. Napolisse oli sealt silt 450 km. Kuna riigi suurim raudtee ja bussifirma kuulub samasse kontserni - Trenitalia - polnd piletiga jama, kuid ootamis aeg poolteist tundi. Mul oli pauer sees ja tahtsin nats ringi vaadata. Olime sattunud sellisesse kaunisse Itaalia kalurilinna (pigem ikka küla) nagu Tarantor. Kaardil 100 km Vahemeresuunal ning 90 kraadi Napolist eemale.

Kuumus, pealage praadiv päike ning kurnav öö ei teinud minu uurimusretke kergemaks, kuid see oli absoluutselt iga eneseületushetke väärt. Tarantor on pisikene linnamõõtu koht Itaalia p**sseaugus, kus pappi eriti ei liigu. Majad on itaaliapäraselt räpakad, neil kasvad puude ja rohu kõrval lilli ning pereemad riputavad igast aknast ja rõdult välja pesu. Autode asemel on vanad roostes Vespad ning meri haiseb ning on ühtlaselt, nii kaugele kui silm sinist vett märkab kalatraalerite, paatide ja väsinud purjekatega. Mööda petoneeritud kallast kõndides tuli iga mõne aja tagant randa paat, kus tõsteti kühvlitega välja rannkarpe, mis kõrvalasuvas lafkas kohalikele odavalt 'maha lükati'. Itallane on emmotsionaalne ning kui meile tundub et nad karjuvad üksteise peale siis tegelikult kauplevad ja vahetavad meeldivaid hommikutervitusi. Kummaline - sama ürk ja nii erinevad käitumimsmallid. Või pigem arusaam äkilisusest.

Liikusin mina siis edas ning teed ületades sain sõimata kahelt rolleri mehelt kes üksteise vahel suurt ja ma ütlen suurt akvaariumitäit kaheksajalgu transportisid. Mul oli pidevalt naeratus näol, kuna olgugi et linnatänavatelt olid kõik prügikastid ära vinnatud ning vaid rakmed postide külge jäätud, pargipinkidel olid enamus laudu puudu ning autodel olid jalgpalli suurused roosteaugud, oli tegemist kõige ehedama kohaga, kus reisu jooksul veel sattunud.

Väikeste 'kohalike' poodide plejaad töitis meele röömuga, sest iga poe ees oli vaidlev paarike, mängivad lapsed või heitis perenaine lihtsalt solki tänavale. Noh kalarapped ja muu säärane. Astusin sisse kalapoodi, kus letil kuningkrabidest, vähkides ja karpidest kaheksajalgade, merihobuste, kalmaaride ja mõõkkaladeni kõik mõnusa galeriina väljanäitusel. Kõrval poest võtsin 3 värsket virsikut, millet kuuma päikese all kõndides hambad sisse lüües mõlemast suunurgast mahlaoja vallandus ning hetkeks sammu sassi ajades ja põlvest nõrkedes, iseenesest ühe tugeva mmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmm ... helinduskominatsiooni vallandas. Elu on lill, mõtlesin ja lehvitasin põngerjale kes sõpradega mõõda lippas. Istusin siis hetke varjualusel pingil koos doominot taguvate vanaisadega ning tervitusega BONJORNO olin automaatselt mängus. Kahju et vaid tund oli mul seda linna aega kaeda. Kahtlen kas sinna kunagi ka tagasi jõuan, kuid eks paistab. Ehk saab kunagi kõigest kõrini nig lähen ka mõnele kaljasele merd väisama. Siis ehk.

Sedasi siis. Edasine ei ole kuigi huvitav. 5 tundi konditsioneeritud bussi, kuum ja aeglane Napoli metroo, kiire pesu linnaäärses hostelis, paar sigaretti ja linnapeale. Napoli iseenesest on huvitava koha peal, täpselt mäeagelikega ümbritsetud pisikeses lahesopis. Tegemist miljonilinnaga, mille on kena betoneeritud kaldariba, kuid millel öösel jalutades on kena pilt mäejalamil asuvale tuledes linnale. Funikulaarid sõidavad mäkke ning inimesed käratsevad. Tegime esimese pizza samal promenaadil ja siirdusime linnale. Seal ka kogu linna ilu ja romantika lõpeb.

Kuigi üks juuropi ilusamaid saari, lauludes ülistatud Capri on Napolit tunnise praamisõidu kaugusel on Napoli üldiselt üks suur haisev ja prügine eeslinn. Sitta olid absoluutselt kõik kohad täis, tänaval ei saanud astuda, kuna pappkastid, pakkekilede kilomeetrid ning lihtlabane sitt vedelesid mööda linnatänavaid. Inimesi ei olnud pea ülde, kuigi oli reedeõhtu. Samas kõndisime piffid näpus ja ajasime lolli, kui ühte kõrvaluulitsat kiigates andsid mingid mehepojad ühele kenale tyrukule lihtsalt peksa. Kuna meid oli 3 ja neid 7 siis ei vinnanud pikalt seal jõlkuda, kuid milline visitka ah. Edasi liikudes hakkasid kenad poolalasti prouad istuma autokapottidel jalad laiali. Nu ei pea just olema raketiteadlane et seda lahti seletada, millega tyrukud leiba teenivad. Eniveis flirtisime nendega siis ja tegime silma kuni jõudsime ühe kena proua juurde, kellel tiss suurusega 38F või miski selline. Oli meelas ja kena, kuni ajani kui seeliku ülesse tõmbas. Nu ütleme nii et ma olen oma varustuse üle uhke, kuid siis seisime seal ikka karbid lahti, kui sell oma tõlvikul seelikualt tuulduma lasi. Noogutasime arusaavalt ning lahkusime sellest linnast. Fak Napoli, edasi Rooma.

Head ööd, musirullid!