Juurop 11: Ateena

Kolmapäeva hommikul, kurat seda teab millisel kuupäeval, keerasime ennast taas reelt maha ning astusime õue Ateena raudteejaamast. Indrek ütles uksel m**ni kui palav. Ja tal oli täiesti õigus. Vanakuradi perses poleks kah selline lämbus ja palavus võimalik. Õhk ei liigu, kui siis vaid selleks et kõrvaltänaval roiskuva kassi või arbuusilehka edasi kanda. kraadiklaas viskab vaheldumisi - 10:12 ja 42C. Meeldiv hommik.

Ostsime koheselt ära ka piletid Patrasesse paari päeva pärast. Võtsime siis elu selga ja tavalist rada, hostel, uni, väike tiir linnas ja lakkuma. Leidsime endalegi üllatuseks hosteli 20 mintsa bussiga kesklinnast eemal, Pagration hostel. Üli kjuul hipi koht, kus sildid seintel olid lainelises CAP letterites käsitsi kirjutatud ning chillruum ja kohtumispaik ja köök olid majadevahelisel tänaval mis korrastatud ja katuse alla aetud. Mõnus tunne tekkis kohe kui sisse astusime.

Inimesi oli murdu, kahekesi, üksi, kolmekesi. Kogu maailm oli esindatud. Võtsime toa, tegime kiired kused, kammimised ja kreemid ja keerasime tudusse. Ahjaa, öö maksis miski 15 euri nii et võtsime kohe kaks (Patrase pileti peab ümber vahetama :-)). Poole une pealt lendab uks lahti ja sisse lendab miski habetunud saabastega ja suure kotiga säga. Esimese asjan ütles et hot as a fuck ja keeras koti kolksuga seljast. Vanakese nimi oli Hans ja kut oli pärit sellises kaunist kohast nagu Holland. Keerasime temaga kohe kiired kärsad lasime paar õlli ja sõprus soetatud. Djuud oli tulnud just Cairo lennukilt ja kirus egiptimaad. Litse pole ja kõik müüvad sulle midagi ja et oli elanud hostelis mis maksis 3 euri öö. Öösel olid prussakad tal ühe saapa meetri voodist eemale sikutanud. Sihukene koht siis.

Igaljuhul tegime hansuga veel ühed õlled ja keerasime linna poole minekule. Kolasime ringi Zeusi templis ning ümber Akropolise. Vaatasime 1896 aasta esimeste nüüdisaegsete olümopiamängude staadionit ning sõime klassikaliselt kreeka salatit ja sebisime ouzot peale. Kuidas siis muidu. Kreeka tundusb ikka juuropina ja kodumaana. Ateena on aga midagi muud, sellel linnal on kõik nii nagu igalpool mujal, kuid samas, krt, ei ole ka samamoodi. Miski hoomamatu kraam. Mis aga võrreldes Türgiga teistsugune on, on tänavakaubandus, see on vaid kindlas kohas. Samas niga käib mööda tänavaid ringi pakid vuffel DVD ja CDga pihus ja müüb. Kedagi ei koti. Kahtlane.

Järgmisel päeval käisime väljaka ja hansuga Akroopolise otsas, vaatasime vana Bazaari ning mingit urgast veel mis meelde ei jäänud. Dimmik kunagi 10a tagasi seal kolanud ja ei vinnanud tulla. Toksis vart kuskil ma kahtlustan. Pärast seda oli aeg seal maal et tahaks õlut ja randa. Mõeldud tehtud lendasime poodi, ostsime ka tubakit vesipiibu jauks ja trammile. Rand on kivine hunnik rusu Ateenas, kuid vesi oli mõnus ja ilm palav nii et kombinatsioon õll, vesi, päike oli nauditav.

Olgu kohe öeldud, ma oleks pidanud seda küll kohe tegema et siit te ajaloolist, kultuurilist, poliitilist või demo-/geograafilist teadmist ei leia. Ma ei viitsi kirjutada kõike ümber mida saab raamatust lugeda või kohalt näha. Selleks peate ise peale lendama. Ilu me rannas ei näinud, kuid seal oli kõige kreisim anorektik keda ma silmanud olen. Ta ikka täis konkreetselt kadus õhu taha ära kui ennast küljega keeras. Hirm ja kõhedus tulid peale.

Õhtul sai kino sellega kuidas me läksime dimmikule päikeseprille ostma. Vaatas koll siit ja vaatas sealt ja leidis 10 juuropit maksvad Louis Vuittoni silmavarjud. Kõik ilus mees rahul. Hommikul paneb klaasi ette, eeeeehehehehehe, sellel oli selline naljakas kalle et kut ei näinud kõndida. Kuidas ma ütlen maailma pertseptsioon oli nii vildakil et kut kõndis esimese asjana miskile pisikesele Minile sisse. Või oli see Smart. Kama kaks. 2h oli prill kuidagi intsul peas ja siis miski hetk haaras need peast ning 'lups' ja 'lups' lendasid mõlemad klaasid eest.Oi me lasime väljakaga naeru, mul siiani püksid tollest korrast pesus.

Ahaa, ühed tänusõnad tahan veel edasi anda ja need on maailmakuulsale ja globaliseerunud peldikuteketile McDonalds, see kuidas nemad meie üritust aitasid on hindamatu. Thänk You, McD!

Eniveis, viimasel õhtul tegime palju piipu jälle ning hostelis olevad rahvad kogunesid eeskambrisse kus jänkist pärit naiska Eva tegi kiiremad bljuusilaulud ning me saatsime tema kitra köögitarvetest helindumisvahenditega, juusturiiv ja number 30 lusikas oli Hansu relv, mina keerutasin potti ja panni jne. Mõnus seltskond. Kuna ma novis kuuks Indiasse siis seal oli üks njuu-ziilandi klots, kes mulle nats infi jagas ja muidu muhe oli.

Aga mis seal enam Ateenast, emotsioone sai rohkem kui küll, samuti tuttavaid. Edasi Patra ja laevaga Itaaliasse. Patra on kjuul pisikene linn, kus mitte midagi peale sealt laevaga naahuitõmmamise teha pole. Laevas tegimee kiire liitrise Ouzo ja 4 veintsi, ajasime prouad hulluks oma täääääiesti lolli ja uskumatu mölaga ja juba koitiski hommik. Bari, Italy.