Juurop 14: seened. rohi. punased laternad. 20 meetrit kainust.

Ära sega, ma ei saa nii kirjutada. krt, väljakas, naahui, ma ei saa nii kirjutada. Vii see kummim*** tagasi kapi otsa, kurat ma ütlen ei saa niii juu ... aaah poohui, kodus sajatan.

Dim raisk, hoia tyrukust eemale. VD noh ...

----------------------------------------------------------------------------------------



Tagasi kainuse ja külma ilma juures, saan realistlikult kirja panna mis Amsterdamis toimus. No nii palju kui mäletan või on räägitud ;-). Alustagem:

Amsterdam oli meie reisi viimane sihtmärk ennem kodumaale naasmist ning meie viimane puhke ja pelgupaik, kus kõik rihmad lõdvaks lasta ning kindad käest võtta. Ütleme nii et seda me ka tegime. Mart jätkas on kultuuri ja infonälja kustutamist ning käis nii Reichs Museumis kui ka Van Gogh'i omas. Kaes kuskil veel Rembrandti ning Monet maale. Meie dimmikuga tegime seda mis amsterdamis tehakse ning ei laskunud ennast sellest eriti häisida. Kolasime linna läbi, käisime kaesime Punaste Laternate rajooni ning rääkisime sealsete töötydödega. Lõbus seltskond. Saime teada et oma hüti eest, mille aknal tädi kõõlub ning mille tagumise nurga voodis ennast panna laseb, maksab tydöle küüs 2-2,5 tuhhi juuropit ning et keskmine seks on 30-60 juuropit. Pilt selge liikusim edasi.

Linn on oma liberaalsuses väga selge, kuid samas väga hästi valitsetud. Võrdluse võiks tuua sellega et anarhismi tegelikult ju kah ei ole olemas sest nii kui on vabadus ja anarhia kaob see koheselt ning selle asemele tekivad teised reeglid ja jõujooned. Sama on ka amstersmis - liberaalsus ei tähenda tänaval magavaid dõupheede või kuskil kõrvaltänaval nuga saavat diilerit, ega ka tänav ennast müüvaid tyrukuid. 800 000 elanikku ning rahuklik nagu meie armas taaralinn. Inimesed kimavad ratastega ringi, söövad kartult ja kimuvad sõpsudega marit. Muhedus ja jahedus.

Bulldog, Popeye, Pink Floyd, Jim Morrison, Jungle. Caffeshopid kus võis meid dimmikuga leida ning äratunda. Meie kiire hommikuse allakäiguspiraali suurim nurgakivi oli tõik, et meie ööbimiskohast kesklinnas oli igas suunas 20m pärast 'kohvipood'. Me hakkasime seda kutsuma kainuse 20 sammuks. Hommikul ärgates rohkem me neid teha ei saanud kui juba mõnelt muhedalt sägalt White Widow, Orange Bud või Maroccon Blacki haarasime.

Amsterdami linna 300 aasta vanused majad ning kanalitega tänavad, sillad ning inimesed kultiveerivad kõik ideed sellele et elu on hetk ning seda tuleb nautida, kiirustamata, sõpradega ja lõputult. Me siis tegime nagu kohelikud. Seeni tegime, nägemust nägime, klupsis käisime, õlli ja veini jõime. Kui see kõik kokku panna võib igaüks arvata mis me tegime ja kuidas ja mis olid kaasmõjud.

Aga kui koka müüa liigub ringi vaikselt ja mööda minnes ütleb 'coce, extasy, heroine', siis meie hakkasime ringliikudes vaikselt Ice-Cream ütlema ja paar selli küsisid kah mis maksab ja mis see on. Me dimmikuga naersime endal sooled pahu pidi.

Aga teemaks see, et Amsterdami tuleb tulla 10ks päevaks. esimesed 3-4 oled audis kõigega mis suust, ninast või kust mujalt sisse ja välja käib. Peale seda saad hakata kultuuri nautima, sõita rattaga, käia museuumis ja äärelinnas, isegi linnas välja tuulikuid kaema. Mõtsime et kui panna iga kuu miski poolteist kuni paar tonni kõrvale saaks igal poolaastal käia ühe sellise tripi. Muhedus. Eks kuulete sellest tripist veel. Nüüd aga pean tööd kah tegema ja tubliiks hakkama. Kaua võib, onjuäääää!