Juurop vol.10: Istanbul, Ottomanide hall

Istanbuli jõudmiseks ei olnud palju muud vaja kui kihutada Sofias rongile ning seal siis 12h chillida ja magada ning mõnusalt puhanuna Ottomanide maal maha astuda. Loomulikult saate te aru et nii hästi meil kindlasti ei läinud. Esiteks oli Bulgaaria piirivalvur kõige valusam klots keda ma näinud olen, kes röökis meie peale kuna me ei olnud täitnud ära miskit paberit vastavalt sellele kuidas tema seda tahtis. Igaljuhul oli ta nats tõre ja kohe näha et alamakstud ja nussist juba miski aastaid iloma. Selle põhjuseks tõenäoliselt tema suur kogu sest viimati nägi ta oma terist mina tõenäoliselt Moskva olümpia ajal.

See selleks, jätkusuutlik persepanemise öö jätkus piirilt viisa lunastamisega, mis maksis meile 10 juuropit, Inglasele 15 juuroopit ja nagu ikka venelasele 20 juuropit. See tegi meele nats rjeemsamaks. Aga uni oli persse keeratud ja väljas oli kella 6 ajal hommikul juba suht kuum.

Kell 10 kui Istanbulis maha astusime oli juba nii lämbe et hingata raske. Nagu igal hommikul lükksime konid koheselt näkku ja hakkasime elamist sebima. Helistasime paari kolme hostelisse, kuid tulutult. Siis aga hakkas kogu see türgi värk pihta. Astus juurde mees, kes kohe müüs meile maha oma Isa hotelli - 3*, näe vaata prožüüri mina töötan seal, terass, hea teenindus ja odav. Nu ütleme et maksab 15 euri öö. Aga teile mu sõbrad (lause My friend... on väga populaarne Türgi keelesfääris) teen 10 euri öö. Lõppes see teema sellega et saime hotelli koha 8 juuropit öö. Hehe, hea algus vähemalt.

Istanbuli peamine boonus on see et ta asub Kuldse Pasuna (Golden Horn) nimelise lahe ääres 8 erineva mäeaheliku peal. See tähendab et seda linna on miski 100000 hektarit või midagi sellist. Metsikult igaljuhul. Igal pool on metsikult inimesi ja iga tsurka tahab sulle midagi müüa. Samas on igalpool kaunid palmid, päike kenad prouad ning toitude vürtsikas aroom. Linn on aga nii suur, et kui me sõitsime imekaunitele Istanbuli saartele siis nii kaugele kui silm ulatus igale poole jäi ette Istanbuli linna siluett.

Me sattusime oma elukohaga väga heasse kohta vanalinnas, kus maailmakuulsa ja moslemite jaoks tähtsuselt teise mošee Sinise Mošeeni (esimene on loomulikult mošee mis on Mekas ning omab 8t minaretti, samal ajal kui sinisel mošeel on 6) oli ca´ 15 minutit jala, Ottomanide vana ja kauaaegse lossi juurde 16 minutit ning teiste tähtsate hoonete juurde sama palju. Kaubandus ja ööelulinnaosa oli taksoga 10 minutit (10 sellepärast et takso sõidab linnas 110 kilomeetrit tunnis, tõenäoliselt miski 10 km on vahe tegelt).

Türklane on aga türklane, iga üks kutsub sind oma sõbraks, vennaks või käliks ja tahab sulle head teha pakkudes eriti hea hinnaga 8x5m Pärsia vaippa või nahktagi (ääremärkuseks et väljas on niiske ja 42 celsiust ning pidevalt on tunne nagu keegi oleks sind pisut lutsutanud, närinud ja siis tänavale sülitanud). Isegi Sinist Mošeed ei saanud rahulikult kaeda, kuna miski käliu pidevalt kõrval sogas ja siis raha tahtis. Esimesed 2 päeva oli see huvitav, kuid siis hakkas pinda käima ja 4 päeva oskas juba neile pahasti öelda jaminema saata.

Eriti hull oli see Grand Bazaari juures, mitte sees vaid just seda piiravatel tänavaurgastel. Seal müüdi nööpidest, sitaharjade ning puuhobustest vintpüssi, manekeeni alakeha ja autokardaanini. Seal oli keeruline neid maha raputada jaigaüks oli mees müügipakkumisega.

Kahju et jääb selline mälestus maailma ühe võimsama impeeriumi pealinnast sest normaalset inimest a'la üliõpilast või ärimeest me ei kohanud piisavalt kauaks etvestelda ja saada teada mismoodi nad tegelikult mõtlevad.

Toitumise kohaselt on tegemist äärmiselt rikka kulinaariaga. Kebabid ja Falaafelid on ju kõigile teada. Neid on 10 eri sorti ja 10 eri maitset. Tänavalt saab veel osta kala kebabit, või rannakarpe riisi ja sidruniga, keedetud ja grillitud maisi või riisi-oa-chilli sööki. Samuti on kuulsad kõik supid ja liharoad. ja vürtsi kasutavad nad mõnusalt. Ma nägin kuidas tööpäeva lõppedes sisenes ülikonnastatud mees vürtspoodniku juurde ving võttis kilo safranit, kilo valget pipart, pool kilo midagi punast ja jube vänget ja midagi veel. Mitte 100g nagu meie vaid kilodega. See ehk annab pildi.

Kui olime käinud juuksuris ja barbershopis (sellest hiljem) lendasime Dimmikuga sauna. Ehe Türgi saun kus meil lubati panna meid tundma nagu sultaneid. Pesti, kasiti, maseeriti ja lasti mõnusalt chillida. Ehe elamus. Mart ei tulnd sest tal kogemus olemas. Me käisime nendes saunades umbes 3 korda kui eelmisel aastal koos Gruusias käisime.

Mul oli muhe vunts kes maseeris ja pesi, dimmikul oli aga selle kes pidevalt mökitas et good service good tip. Tippi ta ei saanud kuigi oli nõus keskmise suurusega tipiga mis 100 euri ;-). Muidu oli mõnus. Igal ühel oma riietusruum, milles pisike voodi, kus mina igaljuhul ühe õndsa une küll lasin.

Mis on aga vaja veel märkida et iga asja eest küsitakse tippi Türgis. Isegi postkontoris küsiti tippi markide müügi postituse eest. Nuff said'

Kes tahab pikemalt kuulda võtku ühel meist nööbist kinni ja andku paar õlut. Küll me jutustame. Dimmile ärge õllega liginege võytke parem vein, ta selles suhtes nats pede.