Juurop vol.2: London

Maabusime Londonis 28/juuli varahommikul ning peale vasitavaid eksesse Riias, Stockholmis ning lennukite maaratult suuri istmevahesid ning liigagarate stjuuardite pidevat ringi jebimist keerasime teiste vagabondide korvale Stantstedi lennujaama Moonsoon poekese ette mattidele oole.

Hommik saabus kiire laksuga kubemesse, kohalikult mendilt, kes lausega "Mate, wake up, wake up ..." meid hellalt aratas. Kui arvestada et tegemist oli meie reisi esimese hommikuga siis ei olnud see kindlasti edukas. Igal juhul, haarasime oma seljakotid kaasa ning andsime tuld Airport Shuttle'i poole ning olime tunniga linnas.

London nagu London ikka. Palju rahvast, palju mollu. 20 kilo seljakotti selga surumas liikusime labi Hyde Parki Piccadilly Circuse poole, kus meie magala Piccadilly Backpackers 20 naelase ooga es ootas. Londoni ilm oli talutavam kui Eestisse jaetu ning tundsime ennast suhteliselt monusalt. Kolasime 4 paeva jooksul labi kogu keskuse ja peamised vaatamisvaarsused ning Valjaotsa kindlal soovil vedelesime viimase, suurima Londoni pohmapaeva British Museumis miskeid kivisid ja muumiaid vaadates. Valjakas oli rahul ja konditsioneeritud muuseum resoneeris minu lipiidse olekuga imeliselt.

Kaks esimest paeva laiasime lihtsalt mooda Londoni kaunemaid kohti ning kihutasime Soho gaybaariders olpi rindu. Kodust kaasa haaratud 80 kraadised viinad kulusid nagu allikavesi kuumal paeval ning elu oli hernes. Muuseas, meiega samasse hosteli tuppa sattunud argentiinlane Ramirez peab meid toenaoliselt siiani hulludeks, kui nagi mis solki me omale sisse kallame. Samas peale argentiina kaotust saksamaale veerandfinaalis, kakkus ka Ramirez ennast kurbusest meiega Green Park'i pingil tais.

Reedel hakkas aga tsirkus pihta. Lootsime laheduses olevates Soho klubides natukene kurja teha, kuid meie meeldivaks yllatuseks toimus samal ajal GayParade festival ning habemetega naised lendasid mooda lina ringi nagu tripperis kanad suvise kuumaga. Valjakas porkas yhega kokku ja kukus vabandama, chick-with-dick kukkus kohe pekki vodistama kuid valjaka loust mis meenutas vastu kommipoe valisklaasi suruva magusapuuduses lapse oma. Oi head ajad. Mina iseenesest joudsin oosel veel miskisugusesse urkasse, kus esmapilgul vaid kari briti patte, kuid korvalruumis lykati akki plaadimangijad keerlema ning kysimuse peale, kes keerutab sain vastuseks, et Rodger G ning et jargmine on Adam F ja siis annab kuuma Groovrider. Karp lahti andsin kella 5ni tantsu.

Klubist ei tulnud niisiis midagi valja, kuid Romily Street sai kiirelt koduseks, kui viimase viinakoksi (ja koksi alla motlen ma pooleteise liitrist lahkrit) ja 2 jointi kerre said imetud. Purjus meestele lgines kohe kiirel sammul Armanit kandev kiilaas, kes koheselt Charlit aka. kokat pakkus, kuid meie suutmatus temaga kommunikeeruda viis meie teed lahku. Valjakas vajas selleks ajaks juba aiapostide abi.

Ahjaa. Paevad on kyll sassis kuid miskiaeg kaisime Brixtonis ja Camdenis, mis absull vinge hipikommuuni diibi tunde jattis. Pole ka ime et Brixtonisse kolisid nii Freud, oma viimaseks eluaastaks, kui Karl Marx. Elamus mis sugune. Keerasime seal vaikselt podedes omale pool liitrit kohvi sisse, mis kohaliku keeli Ventti.

Ramirz oli selline mees kes jooksis kella 8st hiommikul kella 8ni ohtul mooda Londoni ringi, tegi kaks olut ohtul ja keeras magale. Meie ei viitsinud nii, meil oli idee saada chilli, misparast me pigem valisime sammu kiirusega 30 minutis, ning istusime ohtuti Piccadillyl ning vaatasime koledaid aga kirkaid reklaame.

London tegi jalle seda mida ikka. Andis tagasi usu inimestesse ja nende headusesse. Puijaka. Hanson out!