Juurop vol.3: Krakow

Lendasime puhapaeva hommikul Laondonist Poola suuruselt kolmandasse linna Krakowisse. Mina olen siis paar paeva kunagi moned aastad tagasi veetnud ning jube monusa kohaga on tegemist. Suureselt nagu Tallinn, kuid fiilingult kui Parnu ja Tartu segu. Ilma mere ja joeta kahjuks.

Olime hommikul reisist ja oisest Stantsedis tudimisest surnud ning kimasime kiirel labi lappunud linna oma hotelli. Mama´s Hostel osutus oaasiks korbes. Kodune apartment-hotell pakatas soojust ning headust. Kuum kohvi oli pidevalt tulel, kook oli rahvast ja soogi lohna taisd ning inimesed keda ule maailma oli rannukirg siia lennutanud koostasid kena kakofoonia rahvustest. Punt inglasi oli siin juba nadal lakkunud ning nadal veel ees, nemad oli kull vasinud ja maksahaige naoga. Nendega seiklesid veel Hispaaniast parit maar turukut ja keegid veel, kelle rahvust aru ei saanud.

Krakow iseenesest monus ja stiilne CCCP linnake, kenba ja suur loss seda koike kroonimas. Elu on taas odav ning meri polvini. Istusime kortus pool ohtut, soime, joime, joime veel ning tegime ka kiired night capid, arve oli mustiliselt vaid paarsada krooni per nospel. Hakkan taas nautima meie post-nouka ajastu hinnapoliitikat.

Krakovi peavaljak on muidu nahtus omaette. ť hektarit plaaditud ruumi koos tsitadelide, katedraali, kellatorni ning uhke palee laadse ehitisega selle keskel. Kogu platsi aar on tais restosi ja kortse, millest umbes pooltes me ka oma keha ja hinge kosutasime.

Juudi kvartal, millest viidi poletamisele kuskil 65 000 juuti ei naita seda kuidagi eriliselt valja. Piirkonnas on oma kumme sunagogi ningvaid uks malestis, millelt voimalik selle meeletuse kohta mis noil tanavail aset leidis teada saada. Malestis ise on tagasi hoidlik kirjaga raidkivi mis on sarnaselt juutide paastja Schildneri hauaga, aaristatud pisikeste kividega, mida inimesed sinna on malestuseks asetanud.

Teine paev Poolas algas kenakese rahuga, kohvi ning monsa hommikusoogiga, piimast ja moosisaiast. Edasi aga enam midagi naermis voi hurrad vaart ei olnud. Votsime suuna Poola ja uhe kogu maailma koige nukrama ja kurikuulsama paiga poole - Aurchwitch-Birkenau koonduslaager. Auschwitch ise on kole ja mahajaetud linnake, mis meenutab kas Kohtla-Jarvet voi Kivioli.

Kuigi igatpidi turistindatud, loob Auschwitchi koonduslaager oma oudusega ka tana. "Arbeit Macht Frei" sildi alt laagri territooriumile siirdudes laksas mind kohutav tunne et siin samal kohal vedelesid hunnikutes laibad ajal, mil noukogude vaed "paastsid" juudid fritsude kaest. Topelt 4 meetrine traat aed, mis kenast okastraadiga palistatud ei jata mingit arvamisruumi, millise kohaga on tegemist. Korraparased hukkamis, poomis ja laskurseinad on realkistlikuse piire uletava hirmu valmistajad. Katlamaja, kus poletati tapetud juute seisab veel tana pusti.

Teine koonduslaager Birkenaus annab aimu natside vaga kulmast ja kaalutletud motlemisest. Majad ning hukkamiskojad on ratsionaalse lineaarsusega rajatud ning jatab veelgi kulmema tunde inimtapamaja tegelikkusest. Nagime ara ka kuulsa varava ning raudtee, mida pidi juute loomavagunis grillahju transporditi.

Igaljuhul seda jubedust jalgides jaime maha oma viimasest pussist tagasi rongijaama ning pidime haarama taksist. Kogu peen poola šlott raisatud lendasid dimmik ja valjakas suitsetzama, tehes seda perroonil, kus kohalik ment vanadel koheselt passi konfiskeeris ja kiired ľé kohalikku kooris. Hirm ikka oli et passe ei tagastata, kuid saime siiski vanadega jutule ning lopprehnutiks jai 10+10 pln.

Rongis tagasi, oli meel juba parem ning Krakowis tegime kiire toidupoe tiiru ning kotid katte saadud, panime oma esimesele Inter-Rail otsale Viini. Sellest aga edaspidiselt.

Olge muhedad. Kalli